Meie pere esimene auto oli nõukogude autotööstuse ime - ZAZ-965, paremini tuntud, kui "zapoross", "sapakas", "sapik", "maanteemuhk", "ratastega seljakott". Heal lapsel mitu nime, halval veel rohkem. Eelnevad autokogemused olid saadud autolaenutusest ehk "Autoprokatist" pärinevate romudega, mis küll liikusid, kuid mille puhul ei olnud kunagi kindel, kas nendega pääseb punktist A punkti B. Aga asjast järgemööda.
1973. aastal saime endale tillukese maamaja, mille omamine nõudis autotransporti, sest 8 kilomeetrit jalgsi kohalevantsimist ei sobinud kokku meie nägemusega nädalalõppudest. Järelikult tuli hakata otsima paslikut liiklusvahendit. Minu teadmised autodest piirdusid üldiselt sellega, et autol peab olema neli ratast, rool, pidurid ja tuuleklaas. Soovitavalt muidugi ka iste, vähemalt juhi jaoks. Üks meie tuttavaid juhtus just müüma oma päevinäinud maanteemuhukest. Pealtnäha täitis autoke kõik minule teadaolevad kriteeriumid, st. tal olid kõik autole omased detailid. Peale selle oskas osava jutuga müüja kiita üles oma autovanakese head küljed, nii et ostmine sai teoks. Seejuures, nagu tollal kombeks, ületas hind loomulikult uue auto hinna. Uus auto maksis aga tollal 2000 rubla. Palka raatsiti samal ajal anda vaid 120 rubla.
Veterani spidomeeter näitas 95 000 kilomeetrit. Tõenäoliselt oli seda siiski rohkem, sest kõik märgid näitasid, et autoke on oma elus kogenud üsna palju head ja halba. Vist küll rohkem halba. Siiski ta liikus ja see oligi tähtis. Talveti me ei sõitnud, sest autokese kütteomadused olid pehmelt öeldes alla igasuguse arvestuse. Tema nõrguke ahi ei suutnud paremagi tahtmise juures kütta kabiini isegi mitte leigeks. Vastavalt tolleaegsete spetsialistide nõuandele proovisin minagi mitmeid soojendusvariante, mille hulka kuulus ka mootorilt tuleva kuuma (ja bensiinihaisulise) õhu puhumisega kabiini. Jah, soojemaks seal ju läks, kuid tekkivad aroomid ei lubanud kaua kabiinis viibida.
Tõelised probleemid algasid alles kahe aasta pärast. Keegi tarkpea oli avastanud klaasriide ja EPO-liimi omavahelise koosluse, mis pidi olema revolutsioonilise tähtsusega autoremondis. Teatud mõttes seda see oligi, sest aitas edukalt varjata roostetanud keret. Ka minu auto eelmine peremees oli usinalt tegutsenud nimetatud "remondivahendiga", millel oli aga üks ettenägematu omadus. Nimelt lubas selline meetod metalli takistamatut ja kontrollimatut roostetamist varjava liimi- ja riidekihi all, sest tavaliselt kaeti sellega plekk mõlemalt poolt. Ja kui siis paari aasta pärast tekkis vajadus paigaldada meie "sapikule" uued poritiivad, selgus karm tõde: vanake seisis koos vaid rooste ja harjumuse najal ja roostegi hakkas ületama säilivuspiiri. Kuidagimoodi sai asi siiski korda aetud, kuid vajadus uuema sõiduki järele oli ilmne.
1973. aastal saime endale tillukese maamaja, mille omamine nõudis autotransporti, sest 8 kilomeetrit jalgsi kohalevantsimist ei sobinud kokku meie nägemusega nädalalõppudest. Järelikult tuli hakata otsima paslikut liiklusvahendit. Minu teadmised autodest piirdusid üldiselt sellega, et autol peab olema neli ratast, rool, pidurid ja tuuleklaas. Soovitavalt muidugi ka iste, vähemalt juhi jaoks. Üks meie tuttavaid juhtus just müüma oma päevinäinud maanteemuhukest. Pealtnäha täitis autoke kõik minule teadaolevad kriteeriumid, st. tal olid kõik autole omased detailid. Peale selle oskas osava jutuga müüja kiita üles oma autovanakese head küljed, nii et ostmine sai teoks. Seejuures, nagu tollal kombeks, ületas hind loomulikult uue auto hinna. Uus auto maksis aga tollal 2000 rubla. Palka raatsiti samal ajal anda vaid 120 rubla.
Veterani spidomeeter näitas 95 000 kilomeetrit. Tõenäoliselt oli seda siiski rohkem, sest kõik märgid näitasid, et autoke on oma elus kogenud üsna palju head ja halba. Vist küll rohkem halba. Siiski ta liikus ja see oligi tähtis. Talveti me ei sõitnud, sest autokese kütteomadused olid pehmelt öeldes alla igasuguse arvestuse. Tema nõrguke ahi ei suutnud paremagi tahtmise juures kütta kabiini isegi mitte leigeks. Vastavalt tolleaegsete spetsialistide nõuandele proovisin minagi mitmeid soojendusvariante, mille hulka kuulus ka mootorilt tuleva kuuma (ja bensiinihaisulise) õhu puhumisega kabiini. Jah, soojemaks seal ju läks, kuid tekkivad aroomid ei lubanud kaua kabiinis viibida.
Tõelised probleemid algasid alles kahe aasta pärast. Keegi tarkpea oli avastanud klaasriide ja EPO-liimi omavahelise koosluse, mis pidi olema revolutsioonilise tähtsusega autoremondis. Teatud mõttes seda see oligi, sest aitas edukalt varjata roostetanud keret. Ka minu auto eelmine peremees oli usinalt tegutsenud nimetatud "remondivahendiga", millel oli aga üks ettenägematu omadus. Nimelt lubas selline meetod metalli takistamatut ja kontrollimatut roostetamist varjava liimi- ja riidekihi all, sest tavaliselt kaeti sellega plekk mõlemalt poolt. Ja kui siis paari aasta pärast tekkis vajadus paigaldada meie "sapikule" uued poritiivad, selgus karm tõde: vanake seisis koos vaid rooste ja harjumuse najal ja roostegi hakkas ületama säilivuspiiri. Kuidagimoodi sai asi siiski korda aetud, kuid vajadus uuema sõiduki järele oli ilmne.
Uuem auto saabus meie peresse mõni kuu hiljem. Samast sugupuust, kuid hilisema sünniajaga ja mitte eriti meeldiva hüüdnimega - ZAZ-968 ehk "seebikarp". Esmakordne nägemine ei vaimustanud, sest auto oli nn. potisinist värvi. Kuid välimuse (mis, muide, hiljem isegi meeldima hakkas) tegi uus neljarattaline tasa oma heade omadustega. Kuna ma olin siiani harjunud sellega, et pidurdamiseks oli soovitav kogu keharaskusega pedaalile suruda ja loota, et selle tegevuse tulemusena kiirus mõnevõrra aeglustub, siis pidin esimest korda uue auto piduripedaali tallates äkilise seismajäämise tõttu peadpidi tuuleklaasi lendama. Võrreldes "muhuga" olid meie uuel autol kõike eelised: ruumikus, kiirendus, sõidumugavus. Ainuke asi, mida ma oskasin esimese auto puhul hindama hakata, tuli hiljem, kui mul oli vaja mootoriga tegemist teha. Alles siis taipasin, kuivõrd hästi olid itaalia autoehitajad oma Fiati (millelt "muhk" ju kopeeritud oli) konstrueerinud. Kui sellel ei olnud mingit probleemi mistahes osa juurde pääsemisega, siis meie uue auto omanikul pidid olema mustkunstniku oskused, et reguleerida süütejagajat ja karburaatorit või need koguni maha võtta ja tagasi panna. Õnneks esines seda vajadust harva, sest ta teenis meid ustavalt ja laitmatult mitmeid aastaid.
Vahepeal sobiks küsida, mis sai meie vanast autost? Mis temast ikka saama pidi? Eksib see, kes arvab, et ta läks teenitud vanaduspuhkusele. Mtte sugugi. Tema jaoks algas uus ring uue peremehe käes, sest autode järele valitses endiselt suur nõudlus ja nõukogude autol pidi olema ja oligi üheksa elu, nagu kassil. Kuna mul aga puudus ja puudub veelgi igasugune ärimehevaim, siis omandas uus peremees ta võileivahinnaga.
Vahepeal sobiks küsida, mis sai meie vanast autost? Mis temast ikka saama pidi? Eksib see, kes arvab, et ta läks teenitud vanaduspuhkusele. Mtte sugugi. Tema jaoks algas uus ring uue peremehe käes, sest autode järele valitses endiselt suur nõudlus ja nõukogude autol pidi olema ja oligi üheksa elu, nagu kassil. Kuna mul aga puudus ja puudub veelgi igasugune ärimehevaim, siis omandas uus peremees ta võileivahinnaga.
Kaks ei jää kolmandata, ütleb rahvasuu. Ega ei jäänudki. Juhtus ime ja minu abikaasa sai autoostuloa. Selline juhtum oli harukordne kogu meie tutvuskonnas. Võttis asjaajamine aega, mis võttis, aga ühel päeval leidsime ennast seismas autokaupluse kolmerealises järjekorras. Tund venis tunni järele, sest õnnelikke päästeti autoplatsile ainult ühekaupa. Lausa viimasel hetkel naeratas meile õnn tuttava kauplusetöötaja näol, kes lasi meile kõrvale panna olemasolevatest parema auto. Pakutud võimalusest siseneda väljaspool järjekorda loobusime, sest ülejäänud ostjate mürgised kommentaarid saatsid igatühte, kes kasutasid seda varianti.
Ka kõige pikemal ooteajal on omadus kunagi lõppeda ja meie ees avati värav, mis päästis meid pühapaika ehk autosid valima. Kuna meie teadsime juba, kus meie oma seisab, siis ei olnud meil seda vaja hakata otsima. Kollane Moskvitš M-2140 ootas meid kannatlikult puu all.
See oli armastus esimeset silmapilgust. Sellist värvi olin ma harva näinud ja teadmine, et tegemist on uue autoga, andis asjale erilise sära. Ninagi tõusis veidi sellega sõites. Tõsi, nõukogude autod olid tehasest saanud kaasa erinevad lastehaigused. Küll olid selleks lõpuni kinnikeeramata poldid, küll muud pisidefektid. Mina nägin suurt vaeva kabiini soojenduse töölesaamisega. Kui kõik võimalikud variandid olid läbi proovitud, selgus lihtne tõde: kummivoolik, mis tuli soojendusest ja oli ette nähtud süsteemi õhutamiseks, oli lihtlabaselt kahekorra jäänud. Võimalik ka, et meelega jäetud. Näe vaeva, pursui, kes sa autot osta jõuad!
Muude riketega tibukollane M-2140 mind ajal, mil ta meie peret teenindas, ei üllatanud. "Žigulide" omanikud vaatasid muidugi meiesugustele ülevalt alla, kuid see meid ei häirinud. Halba sõna meie neljarattaline sõber minult ei kuulnud.
Selle autoga sai proovitud ära kõikvõimalikud uuendused, mida ohtralt pakkus ajakiri "Za ruljom" ja amatööridest asjatundjad. Kuna "Moskvitši" kütusepaak asus pakiruumi põhjas, oli kütusepumbal tegemist, et peale pikemaajalist seismist kütust üles pumbata. Sissepritsega mootoritest ei olnud meie targemadki spetsialistid veel kuulnudki. Nii käiasid vaesed omanikud oma autosid pikalt, et bensiin jõuaks lõpuks ometi karburaatorisse. Mina lahendasin asja "Zaporožetsi" elektrilise küttesüsteemi pumba lisamisega, mis lülitus kabiinist nupuvajutusega ja lubas peale mõnesekundilist töötamist mootoril kergelt käivituda. Asjatundjate soovitusel puurisin sisselaskekollektorisse peenikese augu süstlanõela jaoks, millega ühendasin destilleeritud vee paagist tuleva plastvooliku. See uuendus pidi olema kasulik mootori võimsuse suurendamiseks ja silindrite puhastamiseks. Võimalik, et oligi, ehkki nähtavat tagajärge kogu asjal ei olnud. Mis silindrite puhtusesse puutub, siis minust jäi see nägemata. Kõikvõimalikest elektroonilistest lisavidinatest, mis autole sai lapatud, ma ei hakka rääkimagi. Nende kasutegur jäi enamasti vaid dekoratiivsuse tasemele.
Tolleaegsed autoomanikud mäletavad hästi tagavaraosade probleemi meie kaubanduses. Virmalise tänaval asuv väike pood oli tavaliselt täis inimesi, kes meeleheitlikult otsisid juppe oma neljarattaliste pereliikmete tarvis. Enamasti tagajärjetult, kuid vahest siiski ka õnnestunult. Kui leidus mingi veidigi defitsiitsem osa, siis osteti see loomulikult kohe ära, küsimata, kas seda kunagi vaja ka läheb. Nii meenutas iga autoomaniku kodune garaaž, kuur või kelder väikest tagavaraosade ladu. Oli minulgi kraami, mille järele ma kunagi vajadust ei tundnud, kuid hea oli teada, et see olemas on. On tarbetu öelda, et selliste poodide müüja amet oli kõrgesti hinnatud ja õnnelik oli inimene, kes või sellist asjameest oma tutvusringkonda kuuluvaks lugeda.
Mitte vähem, vaid pigem veelgi tähtsam oli remondimeeste elukutse. Nimetatud ametimehi oli Tallinnas üldiselt vähe, nagu remonditöökodasidki. Nendesse löögilepääsemine oli seitsme luku ja riivi taga. Tavaline järjekord, mis siiski eksisteeris, ei taganud sugugi seda, et autoga ka tegelikult remonti pääses. Sõna "defitsiit" oli hästituntud ka nendes asutustes. Mõne pulga tegeliku või kunstlikult tekitatud puudumise tõttu võis taipamatu autoomaniku sõiduvahend jääda kuudeks vedelema kuhugi töökoja platsile, kust siis vajaduse korral "rekvireeriti" vajalik detail mõne maksujõulise kliendi auto jaoks.
Minul oli siiski õnne. Esiteks vajas meie sõber suuremamahulistest töödest ainult siduriketta vahetust, teiseks sai tolleaegne autoomanik enamasti ise hakkama suurema osa lihtsamate (ja tihti ka keerulisemate) töödega.
Muidugi ei jäänud ka "Moskvitš" meie pere viimaseks autoks. Järgnesid SAAB900 ja Opel Corsa, millest viimasega sõidan praegugi, kuid kuna tänapäeval ei erine auto ostmine leiva ostmisest muu, kui vaid hinna poolest, siis see on juba omaette peatükk.
Anekdoote
Venelane oli jäänud oma "Zaporožetsiga" hätta USA kiirteel. Viimases hädas palus ta mööduvatelt juhtidelt abi. Leiduski abivalmis "Lincolni" juht, kes kinnitas venelase sõiduki peene puksiirtossiga oma limusiini sabasse. Enne sõidu alustamist soovitas ta venelasel anda signaali, kui see peab sõitu liiga kiireks. Venelane nõustus ja sõit algas. Mõne miili järgi jõudis "Lincolnile" järele uhiuus "Corvet", mille juht alustas möödasõitu. "Lincolni" sportlikule juhile oli see vastukarva ja, unustades täiesti sabasripneva venelase, vajutas gaasipedaali põhja. Järgmisel päeval oli kohalikes ajalehtedes suurte tähtedega artikkel: "Vene väikeauto uskumatu sooritusvõime! Eile oli meie reporter tunnistajaks kahe USA autotööstuse lipulaevadeks peetud auto võidusõidul. Võimas "Lincoln" kihutas kiirteel kõrvuti samaväärse "Corvetiga." Neist tolligi maha jäämata järgnes neile lakkamatult signaalitades nõukogude väikeauto, andes märku, et tahab neist mööduda!"
=============================================
Grusiinlane oli sõitnud oma "Volgaga" maanteel haigutavasse auku ja lõhkunud auto põhjalikult. Ronis mees autoromust välja ja sülitas: "Tont võtaks! Kahe nädala sissetulek vastu pükse!".
Ei läinud kaua, kui samasse auku kimas armeenlane oma "Žiguliga". Vingerdas mägede poeg ennast rusude vahelt välja ja vandus: "Pagana pihta! Kahe kuu teenistus maha visatud!".
Kui nad seal kahekesi muljeid vahetasid, logistas kohale venelane oma "Zaporožetsiga" ja muidugi otsapidi samasse auku. Istus seal oma autojäänuste keskel ja nuttis: "Kakskümmend aastat korjasin raha, et autot osta ja nüüd on see läinud." Grusiinlane vangutab pead: "Oled ikka sina ka naljamees. Miks sa siis ostad nii kalleid autosid?"
==============================================
Laiast maailmast
Soomes kinnitati müügifirma poolt "Volgade" tagaaknale ülistav kleeps: "Volga vie perille!" (Volga viib kohale). Naljamehed lisasid sinna kõrvale teise kleepsu, millelt võis lugeda: "Mutta taksi tuo takaisin." (Aga takso toob tagasi)
==========================================
"Ota velkaa, osta "Volga", "Volga" loppuu ennen velkaa!" (Võta võlga, osta "Volga, "Volga" lõppeb enne võlga)
Ka kõige pikemal ooteajal on omadus kunagi lõppeda ja meie ees avati värav, mis päästis meid pühapaika ehk autosid valima. Kuna meie teadsime juba, kus meie oma seisab, siis ei olnud meil seda vaja hakata otsima. Kollane Moskvitš M-2140 ootas meid kannatlikult puu all.
See oli armastus esimeset silmapilgust. Sellist värvi olin ma harva näinud ja teadmine, et tegemist on uue autoga, andis asjale erilise sära. Ninagi tõusis veidi sellega sõites. Tõsi, nõukogude autod olid tehasest saanud kaasa erinevad lastehaigused. Küll olid selleks lõpuni kinnikeeramata poldid, küll muud pisidefektid. Mina nägin suurt vaeva kabiini soojenduse töölesaamisega. Kui kõik võimalikud variandid olid läbi proovitud, selgus lihtne tõde: kummivoolik, mis tuli soojendusest ja oli ette nähtud süsteemi õhutamiseks, oli lihtlabaselt kahekorra jäänud. Võimalik ka, et meelega jäetud. Näe vaeva, pursui, kes sa autot osta jõuad!
Muude riketega tibukollane M-2140 mind ajal, mil ta meie peret teenindas, ei üllatanud. "Žigulide" omanikud vaatasid muidugi meiesugustele ülevalt alla, kuid see meid ei häirinud. Halba sõna meie neljarattaline sõber minult ei kuulnud.
Selle autoga sai proovitud ära kõikvõimalikud uuendused, mida ohtralt pakkus ajakiri "Za ruljom" ja amatööridest asjatundjad. Kuna "Moskvitši" kütusepaak asus pakiruumi põhjas, oli kütusepumbal tegemist, et peale pikemaajalist seismist kütust üles pumbata. Sissepritsega mootoritest ei olnud meie targemadki spetsialistid veel kuulnudki. Nii käiasid vaesed omanikud oma autosid pikalt, et bensiin jõuaks lõpuks ometi karburaatorisse. Mina lahendasin asja "Zaporožetsi" elektrilise küttesüsteemi pumba lisamisega, mis lülitus kabiinist nupuvajutusega ja lubas peale mõnesekundilist töötamist mootoril kergelt käivituda. Asjatundjate soovitusel puurisin sisselaskekollektorisse peenikese augu süstlanõela jaoks, millega ühendasin destilleeritud vee paagist tuleva plastvooliku. See uuendus pidi olema kasulik mootori võimsuse suurendamiseks ja silindrite puhastamiseks. Võimalik, et oligi, ehkki nähtavat tagajärge kogu asjal ei olnud. Mis silindrite puhtusesse puutub, siis minust jäi see nägemata. Kõikvõimalikest elektroonilistest lisavidinatest, mis autole sai lapatud, ma ei hakka rääkimagi. Nende kasutegur jäi enamasti vaid dekoratiivsuse tasemele.
Tolleaegsed autoomanikud mäletavad hästi tagavaraosade probleemi meie kaubanduses. Virmalise tänaval asuv väike pood oli tavaliselt täis inimesi, kes meeleheitlikult otsisid juppe oma neljarattaliste pereliikmete tarvis. Enamasti tagajärjetult, kuid vahest siiski ka õnnestunult. Kui leidus mingi veidigi defitsiitsem osa, siis osteti see loomulikult kohe ära, küsimata, kas seda kunagi vaja ka läheb. Nii meenutas iga autoomaniku kodune garaaž, kuur või kelder väikest tagavaraosade ladu. Oli minulgi kraami, mille järele ma kunagi vajadust ei tundnud, kuid hea oli teada, et see olemas on. On tarbetu öelda, et selliste poodide müüja amet oli kõrgesti hinnatud ja õnnelik oli inimene, kes või sellist asjameest oma tutvusringkonda kuuluvaks lugeda.
Mitte vähem, vaid pigem veelgi tähtsam oli remondimeeste elukutse. Nimetatud ametimehi oli Tallinnas üldiselt vähe, nagu remonditöökodasidki. Nendesse löögilepääsemine oli seitsme luku ja riivi taga. Tavaline järjekord, mis siiski eksisteeris, ei taganud sugugi seda, et autoga ka tegelikult remonti pääses. Sõna "defitsiit" oli hästituntud ka nendes asutustes. Mõne pulga tegeliku või kunstlikult tekitatud puudumise tõttu võis taipamatu autoomaniku sõiduvahend jääda kuudeks vedelema kuhugi töökoja platsile, kust siis vajaduse korral "rekvireeriti" vajalik detail mõne maksujõulise kliendi auto jaoks.
Minul oli siiski õnne. Esiteks vajas meie sõber suuremamahulistest töödest ainult siduriketta vahetust, teiseks sai tolleaegne autoomanik enamasti ise hakkama suurema osa lihtsamate (ja tihti ka keerulisemate) töödega.
Muidugi ei jäänud ka "Moskvitš" meie pere viimaseks autoks. Järgnesid SAAB900 ja Opel Corsa, millest viimasega sõidan praegugi, kuid kuna tänapäeval ei erine auto ostmine leiva ostmisest muu, kui vaid hinna poolest, siis see on juba omaette peatükk.
Anekdoote
Venelane oli jäänud oma "Zaporožetsiga" hätta USA kiirteel. Viimases hädas palus ta mööduvatelt juhtidelt abi. Leiduski abivalmis "Lincolni" juht, kes kinnitas venelase sõiduki peene puksiirtossiga oma limusiini sabasse. Enne sõidu alustamist soovitas ta venelasel anda signaali, kui see peab sõitu liiga kiireks. Venelane nõustus ja sõit algas. Mõne miili järgi jõudis "Lincolnile" järele uhiuus "Corvet", mille juht alustas möödasõitu. "Lincolni" sportlikule juhile oli see vastukarva ja, unustades täiesti sabasripneva venelase, vajutas gaasipedaali põhja. Järgmisel päeval oli kohalikes ajalehtedes suurte tähtedega artikkel: "Vene väikeauto uskumatu sooritusvõime! Eile oli meie reporter tunnistajaks kahe USA autotööstuse lipulaevadeks peetud auto võidusõidul. Võimas "Lincoln" kihutas kiirteel kõrvuti samaväärse "Corvetiga." Neist tolligi maha jäämata järgnes neile lakkamatult signaalitades nõukogude väikeauto, andes märku, et tahab neist mööduda!"
=============================================
Grusiinlane oli sõitnud oma "Volgaga" maanteel haigutavasse auku ja lõhkunud auto põhjalikult. Ronis mees autoromust välja ja sülitas: "Tont võtaks! Kahe nädala sissetulek vastu pükse!".
Ei läinud kaua, kui samasse auku kimas armeenlane oma "Žiguliga". Vingerdas mägede poeg ennast rusude vahelt välja ja vandus: "Pagana pihta! Kahe kuu teenistus maha visatud!".
Kui nad seal kahekesi muljeid vahetasid, logistas kohale venelane oma "Zaporožetsiga" ja muidugi otsapidi samasse auku. Istus seal oma autojäänuste keskel ja nuttis: "Kakskümmend aastat korjasin raha, et autot osta ja nüüd on see läinud." Grusiinlane vangutab pead: "Oled ikka sina ka naljamees. Miks sa siis ostad nii kalleid autosid?"
==============================================
Laiast maailmast
Soomes kinnitati müügifirma poolt "Volgade" tagaaknale ülistav kleeps: "Volga vie perille!" (Volga viib kohale). Naljamehed lisasid sinna kõrvale teise kleepsu, millelt võis lugeda: "Mutta taksi tuo takaisin." (Aga takso toob tagasi)
==========================================
"Ota velkaa, osta "Volga", "Volga" loppuu ennen velkaa!" (Võta võlga, osta "Volga, "Volga" lõppeb enne võlga)