Nõukogude võimu sünd
Nõukogude ajalooõpikud peavad Nõukogude Liidu sünni alguseks nn. Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal. Selle sündmusega on seotud üsna kummalised lood. Alguses nimetati ettevõtmist lihtsalt oktoobripöördeks, et eraldada seda muudest purjuspäi toimepandud laamendamisest. Oma kõlava nime sai see alles kümme aastat peale sündmust ennast. Mis toimus sellega seoses? Suur osa selles oli tollastel kommunistide eelkäijatel, keda siis nimetati lihtsamalt bolševikeks. Kes need tegelased siis õigupoolest olid? Riigipöörajad jagunesid Venemaal kahte rühma - menševikud e. vähemlased ja bolševikud e. enamlased. Need nimed tulid sellest, et menševikud jõid vähem viina, bolševikud rohkem. Bolševikkudel oli kombeks alatasa valmistada ette riigipööret parajasti võimul oleva valitsuse vastu. Seda juhul, kui nad parajasti ei joonud samagonni või olnud hirmsas pohmellis. Tsaari kõrvaldamisega nad ise hakkama ei saanud, selle töö tegid ära teised. Et teha tasa mahajäämust, hakkasid bolševikud norima Ajutise Valitsuse kallal. Toimus revolutsioon, mille tulemused annavad ennast tunda veel tänapäevalgi.
Eelkõige: mis on revolutsioon ehk teisiti öeldes - riigipööre? Entsüklopeedia nimetab seda valitseva klassi asendamiseks teisega. Sageli või enamasti alati ebaseaduslike vahendite abil. James Clawelli raamatus "Shogun" ütleb peategelane: "Ülestõus seadusliku valitsuse vastu on kuritegelik tegevus, välja arvatud juhul, kui ülestõusnud juhtuvad võitma." Hästi öeldud! Aga kuidas vabaneda sellest "ebaseaduslikkuse" pitserist? Lihtsalt. Tuleb ainult teatavaks teha, et kogu tegevus on toimunud rahva nimel, rahva elatustaseme parandamiseks. Selline avaldus mõjub alati. Juba vanas Roomas pidas rahvas piisavaks, kui talle lubati tsirkust ja leiba. Leiba võib muidugi lubada, tsirkuseks on vana võimu hävitamine ja järgnevad kohtumõistmised, nii avalikud kui ka salajased hukkamised. Ja rahvas karjub vaimustusest!
Kuid keda peab hävitama ja millisel põhjusel? Siin on olemas raudne reegel, mis on alati pidanud paika iga revolutsiooni käigus. Endine valitsev klass tuleb hävitada kõigepealt, see on ilmne. Kuid kas see on piisav? Ei, kaugeltki mitte! Ühiskonnas leidub inimesi, kes võivad kahelda kogu revolutsiooni siiruses. Nad võivad seada kahtluse alla uute võimulepürgijate eesmärgi. Sellest nähtub, et ka see klass tuleb hävitada. Kes kuuluvad sellesse kategooriasse? Need, kes on võimelised mõtlema, muidugi. Seega intelligents. Järelikult tuleb hävitada intellektuaalid. See on revolutsiooni üks esimesi eesmärke. Mõtlevatest inimestest võib olla rohkem kahju, kui kasu. Hävitamiseks on kaks võimalust. Juba ammu on leiutatud kuul ja okastraat. Kindlad vahendid mõlemad. Prantsuse revolutsiooni ajal tuli moodi giljotiin. Veelgi parem - rahvas sai tasuta meelelahutusi. Venemaal sellist riistapuud ei ole kasutusele võetud. Keegi ei oleks suutnud teritada giljotiini lõiketera nii tihti, kui seda vaja oleks olnud ja ega head terastki olnud Venemaal enam sellel ajal saada.
Hästi! Vaenlased, kes võivad pidada revolutsionääre lihtlabasteks kurjategijateks, on elimineeritud. Mida veel? Revolutsiooni teine reegel: tugevda tagalat! Avalik vaenlane ei ole kaugeltki nii ohtlik, kui see, kes varitseb selja taga selja taga. Kes see on? See, kes oli sinu kõrval võitluses ja teab sinust nii mõndagi ebasoovitavat. Just sinu seltsimehele võib tärgata pähe idee, et tema võib-olla oleks sobivam istuma diktaatori toolile. Kuidas on sellist ohtu võimalik vältida? Kuulutades, et sinu seltsimees on siirdunud kontrrevolutsionääride rühma, mille eesmärgiks on nullida revolutsiooni saavutused. Selle tegevuse heaks küljeks on see, et sellesse rühma võib paigutada täpselt nii palju inimesi, kui just vajalik on. Mida nendega peaks tegema? Okastraat ei ole piisavalt kindel, sest keegi vaenlastest võib pääseda ja okastraat ei hoia mõtted enda taga. Kuul on kindlam variant.
Diktatuuri esimeseks mureks on kindlustada oma võim, nõnda et keegi seda diktaatori käest ära võtta ei saaks. Diktaator on nagu tiigri seljas ratsutaja, kes ei julge sealt maha ronida, teades, et kui ta seda teeb, paneb tiiger ta nahka. Marx kuulutas ette, et kui tema õpetus pääseb võimule, siis riigivõim, kui selline, kaob. Lenini õpetus erines Karl Marxi omast. Nimelt õpetas kogu maailma proletariaadi juht esiteks, kuidas võim enda kätte haarata, teiseks, kuidas seda enda käes hoida. Õigemini: ta ei õpetanud seda, vaid viis ellu. Võim on nagu magus vein ja sarnaselt veinile on tal ka omadus pähe hakata ning selle tulemusena kaotab inimene reaalsustaju.
Praeguseks on uuel juhil juba olemas armee. Ja mitte tavaline, vaid spetsialiseerunud. Spetsialiseerunud millele? Muidugi inimjahile. Vormirõivad tunduvad tavalised, kuid lõkmed ja pagunid on erinevad, taevasinised. NKVD (narodnõi komitet vnutrennõh del) - Siseasjade rahvakomissariaat, kardetud terroriorganisatsioon. See on nagu vibult vallandatud nool, mis tabab sihtkohta täpselt, eksimatult, surmkindlalt. Tõsi, vigu siiski juhtub. Eriti arreteerimiste puhul. Neil on käsk arreteerida Ivanov, kuid pooleldi kirjaoskamatuna loevad nad sedelilt nime Sidorov. Ja mis siis sellest? Ivanov arreteeritakse samuti, kuigi veidi hiljem. Sidorov on kindlasti sama suur süüdlane. Ja lühikese küsitluse lõppedes Sidorov ongi valmis tunnistama, ja peale kõige muu veel koguni vabatahtlikult, et just tema tappis kapitalistide käsul Kleopatra ja veel paar vaaraodki lisaks.
Järgmisena tuleb tagada uue riigi majanduslik külg. Revolutsiooni üks põhimõte - võetakse rikastelt, antakse vaestele, sobib hästi selleks otstarbeks. Sellega sai kuulsaks juba inglise lindprii Robin Hood. Rikkaid seni veel piisab. On tehaste omanikke, pankureid, ärimehi, on rikkaid kodanikke. Neilt võetaksegi! Kuid kas on mõtet anda vaestele? Vaesed on harjunud olema vaesed. Neile piisab teadmine, et senised rikkad on samuti tõsiselt vaesunud. Kuidas kohelda endisi rikkaid? Neist ei ole enam mingit kasu, välja arvatud ehk tööjõuna. Poliitiliselt ei ole nad väga ohtlikud, nii et neile piisab okastraadist. Tööta, kapitalistlik siga! Tööta tööliste-talupoegade riigi heaks. Nälg ja ülejõu käiv töö tapavad pikapeale niikuinii.
On veel üks kategooria, mida ei tohi eirata. Endine armee ja selle ohvitserkond. Suur hulk mehi, kellest võib olla nii kahju, kui ka kasu. Kahju, kui nad soovivad jätkata vastupanu, kasu, kui nad võtavad omaks uue valitseva põhimõtte. Mõned neist kohanevad uues rollis, teistele piisab sunnitöölaagritest: näiteks vasekaevandused või kanalite ehitamine sobivad selleks eesmärgiks hästi. Ei ole just palju neid, kes on sealt pensionipõlve jäänud pidama. Enne seda tuleb neile selgeks teha, et nad ei ole ohvitseri nime väärt oma haridusest hoolimata. Või veel! Kõik Punaarmee kindralidki ei ole saanud kooliharidust* ja on endiselt kõrgel ametikohal. Ja kui ei saa hakkama, siis asemele pannakse uus, kes saab hakkama. Niipalju siis endistest ohvitseridest. Tavalised sõjamehed mobiliseeritakse Punaarmeesse ja saadetakse Venemaa sügavustesse. Relvi ei ole neile kõigile vaja, sõjaväe ehituspataljonile piisab labidast. Neid sureb palju nälga ja haigustesse! Ja mis siis sellest? Inimene on ju surelik. Relvad antakse vaid ustavatele sõduritele, kes hakkavad hoolitsema oma endiste kasarmukaaslaste julgeoleku eest, mida okastraadiga piiratud territoorium üksi ei garanteeri.
* Üks kuulus Punaarmee juht Vassili Tšapajev oli peaaegu kirjaoskamatu, teine - Budjonnõi oli lõpetanud hädavaevalt ainult algkooli.
Töölisi on lihtne saada pooldama revolutsioonilist valitsust. Neile peab ainult lubama mõistlikku palka, lühemat tööpäeva, võimalust ise otsustada ühes revolutsioonilise juhtkonnaga tehase või muu asutuse tegevuse üle. Seda kõike muidugi ainult paberil. Innukamad neist tegelikult saavadki mingisuguse juhtiva rolli, sest eelmised juhid on kas hukatud või viidud üle pikemaajaliste ülesannete täitmisele Venemaa üsna külmades ja kaugetes paikades. Tehased jätkavad tööd ja mõned neist jõuavad toodangu väljastamises peaaegu pooleni sellest, mida nad olid tootnud varem "kontrrevolutsioonilise" juhtkonna juhatuse all töötades.
Teisiti on aga talupoegadega. Kui töölised ei oma suurt midagi, siis talupoegadel on nende väike maatükike ja võib-olla lehm, hobune ja sigagi. Selle kõige kõrvalt ei ole palju jätkunud aega revolutsiooni ja marksismi-leninismi ideede omaksvõtmiseks. Nende hulgast on peaaegu võimatu leida sobivat kandidaati juhtima põllumajandusettevõtet, välja arvatud võib-olla keegi kohalik külahull või -joodik. Pealegi toetavad talupojad mõnikord isegi revolutsiooni vaenlasi, kes varjavad ennast metsades ja ründavad vaest vastrajatud sotsialistlikku riiki. Sellega tuleb midagi ette võtta. Ja vastne Kommunistlik Partei leiutab sõna "kollektiviseerimine". Piisab, seltsimehed talupojad, üksi rabelemisest. Rabeleme koos - on tõhusam ja (seda muidugi ei öelda valjusti) lihtsam kontrollida igaühe arvamusi. Tooge nüüd ilusti kõik oma vara ühisesse lauta ja talli ja hakkame koos elama ilma igasuguse mureta. Mõned talupojad jõudsid järeldusele, et nüüdsest peale naisedki on ühine vara (võib-olla mõningatel juhtudel olidki).
Talupojad ei ole loomulikult saanud palju kooliharidust, hea, kui oma nime oskavad paberile kritseldada. Kuid neil on kindel arvamus - mis on minu, on minu. Miks ma peaksin jagama seda teistega? Täiesti õigustatud küsimus. Kuid partei vastab (partei leiab alati õige vastuse): armas seltsimees Ivan (Vassili, Sergei, Timofei), mõtle, kui lihtne siis on elada, kui sa ei pea loomade eest hoolitsema, toitma neid, karjatama jne. Tulevikus kõik tehakse koos. Kuid talupoeg, kuigi peaaegu kirjaoskamatu, mõtleb siiski selgelt: kui kõik kuulub kõigile, siis kellele see tegelikult kuulub? Ei kellelegi. Ega nõustu astuma kolhoosi. Nõrgameelsed kogu kamp! Ei saa aru, et neile pakutakse taevamannat kuldservaga taldrikult.
Partei ei jää siiski nõutuks. Kui inimesed ei taha elada paremini, siis sunnime. Kuidas? Väga lihtne. Paneme maatuhnijad maksma. Ja nii talupojal tuleb anda ära pool ja enamgi kogu toodangust. Vali: kas elad paremini või maksad! Ja kui maksad selle, mida sinult nõutakse, siis järgmine kord maksad juba rohkem! Mõnel puhul, näiteks Ukrainas, läks asi isegi kaugemale. Inimestelt viidi ära kogu teravili ja aeti kaevud kinni. Kui pole süüa, pole vaja ka juua! selleAastatel 1932 - 1933 Ukrainas, mis oli tuntud Vene teraviljaaidana, suri selle eksperimendi tagajärjel nälga 10 miljonit inimest. Kuid Ukraina lisaks Nõukogude Venemaal oli veel teisigi piirkondi, kus tegutseti samamoodi ja üsna samasuguste tulemustega. Muide, Venemaa valitsus ei nõustu siiani nimetama Ukraina näljahäda kommunistide kuritegelikuks tegevuseks, vaid loodusõnnetuseks. Omast kohast on neil õiguski, sest mille muuga kui loodusõnnetusega võikski kommunismi võrrelda? Kokku hukkus kollektiviseerimise raames Nõukogude Venemaal umbes 30 miljonit inimest. Mõned nälga, mõned hukati, mõned küüditati Siberisse. Selle eest, kui keegi nälgiv ema viis lastele pihutäie teravilja, karistati 10-aastase sunnitööga. See kõik mõjus. Talupojad astusid kolhoosi, kuid lubatud taevariik jäi neil siiski nägemata.
Et mõista Stalini jõupingutusi, peame pöörduma ajas tagasi. Aega, mil Karl Marx kirjutas oma humoristliku teose kommunismist. Marx oli suur mõtleja, ehkki tema ideed olid üsna fantastilised ning eelkõige üsna katastroofilised. Me ei tea, kui kindlalt ta ise uskus kommunismi, kuid tal oli õigus selles mõttes, et kommunism ei tohi olemas olla kõrvuti muu süsteemiga. Ehk teisisõnu inimestel, kes elavad kommunistlikus ühiskonnas, ei tohi olla võrdlusvõimalusi. Kui inimesele pakutakse valikut kõhutäie ja kommunismisoustiga vürtsitatud ideoloogia vahel, valib poliitiliselt ebaküps inimene teadagi täiskõhu. Lenin teadis seda hästi, ja seetõttu ta ei kavatsenudki lõpetada Venemaal toimuvat kodusõda lootuses hävitada kommunismi vaenlased sel teel kõige kindlamalt. Lenin ei olnud üksi oma tegevuses. Nagu teatakse, sai ta rikkalikult toetust Saksamaa juutidelt, kes omakorda soovisid "goide" ("goi" - teiste rahvuste halvustav nimetus juutide poolt) hävingut nendevaheliste tapatalgute tulemusena. Raha voolas Saksamaalt Lenini kaukasse. Ja põhjusega. Koosnes ju uue nõukogude riigi juhtkondki suures osas juutidest. Valedega, ilusate lubadustega ja vägivallaga õnnestus Leninil rajada oma uus Nõukogude Venemaa. Julma genotsiidi abil kehtestati esimese õnneliku kommunistliku riigi olemasolu. Ükski riik ei olnud enne seda alustanud oma eksistentsi nii vägivaldselt. Kuid Venemaal piisas inimelusid.
Nüüd tuli aeg ellu viia Marxi juhiseid. Kommunism pidi levima lõbusa Saksa habemikust juudi teooria kohaselt üle kogu maailma. Lenin pani oma lootused Saksamaa peale, kus oli valitses tohutu kriis, mis järgnes Esimesele maailmasõjale. Kuid selles punktis Lenin eksis rängalt. Ta uskus, et Saksa töölised tõusevad oma valitsejate vastu, mis oleks võimaldanud tal pakkuda oma saksa vendadele, töölistele, vennalikku abi. Saksa töölised viisid osaliselt täide Lenini unistuse ja kõrvaldasid keisri. Lenin valmistus pakkuma oma tuge. Kuid oh häda! Keegi ei hoolinud temast ega tema abist. Süüfilist põdev kommunist võis olla väga pettunud. Pettumust suurendas ka tõsiasi, et tema truu lahingukaaslane Stalin oli pööranud talle selja. Stalini on seisukohal, et Lenin oli oma töö teinud (tema arvates isegi väga halvasti) ja tal oli aeg lahkuda revolutsiooni areenilt. Lenin oli siiski liiga tähtis tegelane, et tema vaikne kõrvaldamine oleks tulnud küsimuse alla. Vene rahva silmis oli ta ikka veel mingis jumala või vähemalt pooljumala staatuses. Vähemtähtsaid, kuid siiski ohtlikke seltsimehi oli lihtne lasta mõrvata, näiteks Kirov, Trotski, Kamenev, Zinovjev ja palju teisi. Kuid Lenini pidi jääma kommunismi ikooniks. Ja ta jäigi ... kogu vaikuses Gorki linna lähedal hästivalvatud suvilas ... Stalini vangina. Kas Lenin ise teadis seda? Küllap ta juba teadis, kuid ei saanud midagi parata. Ratastoolis istuval haigel mehel on võimatu võidelda omasuguse timuka vastu. Küll püüdis ta parteid veenda, et Stalin on liiga julm ja võimuahne riigi valitsemiseks. Ja see arvamus tähendas palju, kui arvestada Lenini enda vägitegusid oma rahva kallal.
Stalin, tulevane Nõukogude Liidu heasüdamlik isa, sündis päikeselises Gruusias 12. detsembril 1878. Tema lemmiktegevuseks oli piibusuitsetamine, balalaikamäng ja tegelike või ettekujutatud vastaste mõrvamine. Tema algne gruusiapärane perekonnanimi oli Džugašvili. Pärast kommunistidega liitumist vahetas ta selle venepärasemaks Staliniks ilmselt seetõttu, et keegi ei osanud öelda ega kirjutada tema tegelikku nime õieti. Stalin tähendab tõlkes Terasmeest, seega oli tulevane isake üks esimesi koomiksikangelaste austajaid Venemaal.
Gruusiast Venemaale saabudes ja öömaja otsides, sattus Stalin Peterburis ühte viienda järgu keldrikõrtsi, kus kohtas noorukeid, kes viinaklaaside taga arutasid maailmaparandamist. Selline asi sobis Stalinile, nagu rusikas silmaauku. Oli ju temagi parandanud maailma oma võimete kohaselt, kui tegi koolipoisipõlves tühjaks kloostrikooli korjanduskarbi, mille eest ta koolist välja visati. Kogu öö kestnud metanoolipruukimise lõppedes, oli Stalinist saanud veendunud kommunist. Juba samal hommikul kõrtsist lahkudes asuti kollektiviseerima kõikide vastutulijate varandust. Kohalik julgeolekupolitsei - ohranka - segas ennast üsna pea vahele ja Stalin oma kambaga oli sunnitud põgenema põranda alla - teiste sõnadega onu Lenini keldrisse, kus olid suurepärased võimalused harrastada kommunismi kõrval ka samagonniajamist.
Vene revolutsiooni ajal hoidus Stalin targalt tahaplaanile ja lasi Leninil ja teistel tulipeadel tegutseda. Sel ajal istus ta meelsamini oma toas ja lahendas ristsõnu. Selle kõrval koostas ta ka nimekirju inimestest, keda pidas vajalikuks premeerida pikema reisiga Siberi looduskaunitesse kohtadesse. Selle peale kulus palju paberit ja üksvahe oligi Venemaal suur puudus vihikutest. See ei tekitanud kelleski erilist imestust, sest Venamaal oli alati millestki puudus.
Kui Leninit vaevav süüfilis ei lasknud kogu maailma esikommunistil enam maailmavallutusega tegeleda, pärandas ta oma võimu ja samovari oma järglastele. Trotski pidi saama võimu, Stalin samovari. Sündmuste selline käik ei olnud Stalinile meeltmööda. Kuna Trotski ei leppinud vahetuskaubaga, mida Stalin talle pakkus - samovar sulle, võim mulle!, siis kinkis Stalin samovari asemel Trotskile alpinisti jääkirka - kuklasse lööduna.
Stalin ei kaotanud aega. Olles kogunud oma alandlikest alluvatest (need, kes ei allunud, saadeti ümberõppele Venemaa põhjaosadesse) Kommunistliku Partei Keskkomitee, nõustus ta rahva juubelduste saatel vastu võtma juhtpositsiooni, st. Partei esimese sekretäri koha, mille sõnakuulelikud lahingukaaslased talle pakkusid. Nii saavutaski Stalin võimutäiuse. Värise, Euroopa - siit tullakse! Kuid Euroopa ei värisenud veel, sest Venemaa ei olnud veel tema jaoks tõsine oht, vaid alles savijalgadel seisev hiiglane. Kuid hiiglase pea ei olnud savist!
Me ei tea, kas Stalin uskus endiselt Marxi teooriasse kommunismi laienemisest loomulikul teel. Võib-olla ajas teda taga ainult võimuiha, milles kommunism oli vaid ettekääne, mille varjus oli ohutu rünnata iseseisvate riike, anastada neid ja hävitada teisitimõtlejaid. Võimalik. Targa inimesena (lolliks teda ei ole keegi kunagi pidanudki) oleks ta pidanud aru saama, et see, mis toimus Venemaal, ei olnud võimalik riikides, kus inimesed omasid mõtlemisvõimet. Võib-olla oli kommunismi põhimõte talle aga ainult kulissiks. Õilsa eesmärgi varju on ennegi peidetud musti tegusid.
Hitler tuli võimule kümme aastat pärast Stalinit. Tema tõusu võib teatud määral võrrelda Staliniga. Erinevus oli ainult selles, et Hitler tõepoolest tõi sakslastele korra ja heaolu, samal ajal kui Stalin tõi kaasa kommunismi kõrval selle vältimatud kaaslased - vaesuse, kaose ja nälja. Ühist mõlemale diktaatorile oli vägivald, koonduslaagrid ja rahuldamatu võimuiha. Ida ja lääs vastamisi. Kumb võidab?
Hoolimata sellest, kas Stalin uskus jätkuvalt kommunismi levikusse, valmistus ta vallutama Euroopat. Saksa oli Versailles`i rahulepingu tulemusena samahästi kui välja jäetud Euroopa tsiviliseeritud riikide hulgast. Stalin otsustas, et on aeg hakata kasvatama endale ustavat teenijat, kelle saab seejärel ässitada Euroopa riikide kallale tegema musta töö tema asemel. Saksal oli keelatud pidada sõjaväge üle teatud suuruse ja koolitada seda. Stalin pakkus abivalmilt Venemaad koolituskohana. Tulevased soomusväed said seega oma esmaklassilise hariduse Venemaal. Nad ei olnud ainsad. Samuti treenisid Nõukogude Liidu sinitaevas Saksamaa tulevased õhuässad. Saksamaal oli puudus sõjatööstusele nii vajalikust alumiiniumist. Taas ulatas Stalin oma abistava käe. Tekib küsimus: miks? Kas Stalin oli tõesti nii lühinägelik?
Ei, seda ta ei olnud. Kuid ta arvutas valesti. Ta tõesti uskus ja lootis Hitleri peale. Suure huviga ja heameelega jälgis ta Hitleri kulgu läbi kogu Euroopa. Kirjeldatakse, kuidas ta seisis nagu võlutult kaardi ees, millele olid kantud Saksa armee vallutused. Prantsusmaa oli vallutatud, Inglismaa võitles Saksa ülemvõimu vastu ja oli kaotamas haaret. Väikestest Euroopa riikidest ei olnud Hitlerile vastaseid. Stalin ootas. Veel oli Saksamaa on tema arvates liiga suur tükk allaneelamiseks.
Siiski oli Saksamaa saatus Nõukogude Liidu sõjaväe juhtkonnas otsustatud. Vähemalt kõrgemate ohvitserid meelest, Stalinist endast rääkimata. Nagu silmapetteks pakkus Stalin Hitlerile mittekallaletungilepingut. Hitler võttis selle vastu. See kokkulepe garanteeris, et Nõukogude Liit lubab Hitleril vabalt Euroopa riikides oma sõjaväega ringi jalutada. Seda ta tegigi. Kuid enda teadmata tegutses Hitler Stalini jaoks koristajana, kes kõrvaldab prahi Stalini teelt. Pealegi Hitler tegi seda, mis Inglismaa ja Prantsusmaa olid keeldunud tegemast - lubas heldelt Balti riigid, Soome ja pool Poolast Stalinile. Stalin ei kõhelnud. Kui Hitler tungis Poolasse septembris aastal 1939, Stalin järgnes tema eeskujule kohe. Seega iseseisev Poola lakkas olemast. Järjekorras olid järgmised riigid - Balti riigid, samuti Soome.
Kahjuks osutus Soome üsna isemeelseks. Rääkimata sellest, et ta ei karjunud hurraa oma tulevastele vabastajale, ta astus oma väikese sõjaväega otsustavalt oma riiki kaitsma. Milline häbematus! Kogu maailm ju teadis, et Nõukogude Liit on kõige rahuarmastavam riik, kes sõdib ainult selleks, et kaitsta rahu. Oma meelerahu, nimelt! Nüüd oli ta siiski torganud nina otse herilasepessa. Ja herilased nõelasid vastu. Kõigele lisaks isegi raevukalt. Nõukogude armee pidulik defilee Helsingis jäi pidamata. Väike Soome oli kaotustele vaatamata võitnud kogu maailma silmis ja vankad saanud esimese häbistuse osaliseks. Tõepoolest, kui võtta arvesse NSV Liidu sõjaväe suurust, siis sõda oleks pidanud kestma mitte kauem kui kaks päeva. Kuid sõda ei ole korrutustabel. Seal kaks korda kaks ei pruugi olla alati neli.
Karistuseks Soome ründamise eest heitis Rahvasteliit Nõukogude Liidu oma liikmete hulgast välja. Stalin muigas selle peale. Rahvasteliit ei olnud talle põrmugi vajalik.
Balti riigid osutusid kergemaks saagiks. Kolme riigi keskel, ei ole kunagi olnud erilist kooskõla. Kui nad oleksid hoidnud kokku, oleks tulemuseks olnud võib-olla järgmine võitlus olemasolu eest, nagu Talvesõda, Veel elas Eestis Vabadussõja-aegne vaim ja tiblad oleksid kogenud palju kaotusi enne, kui nad oleksid suutnud vallutada Balti riigid lõplikult. Kuid mis oleks olnud hind, mida kolm väikest riiki oleksid pidanud maksma? Hävitatud linnad, kaotatud inimelud. Tõsi - elusid kaotati ka nüüd tohutult, kuid maailma silmis jäi Nõukogude Liit okupandi rolli. Mis loomulikult ei lugenud kommunistidele vähematki.
Kas Eesti ja teised Baltimaad ikka ulatasid vabatahtlikult oma iseseisvuse Stalinile kuldservaga kandikul? Paljud väga "erudeeritud" ajaloolased, peamiselt välismaalased, peavad Pätsi ja Laidoneri Stalini mängukaaslasteks poliitilises liivakastimängus. Kuid needsamad süüdistajad unustavad ära, et umbes samasuure territooriumiga, kuid suurema rahvaarvuga Taani kapituleerus Hitleri ees samuti ilma ühegi pauguta. Millegipärast ei süüdista keegi Taani valitsust oma riigi mahamüümises.
Ja siis äkki koges Stalin esimest korda tagasilööki oma elus. Tõsi, ta oli neid kogenud ka varem, kui teda arreteeriti pangaröövide eest, millega tulevased kommunistid rahastasid oma ettevõtmisi. Kuid see oli vaid piisake võrreldes nüüdsega. Tema sõber Hitler, keda ta oli usaldanud, pöördus äkki tema vastu, ennetades vaid paari nädalaga Stalini kavatsusi rünnata Saksamaad. Häbematus! Rahuarmastav Nõukogude Liit ei tahtnud ju muud, kui saada Euroopa oma võimu alla. Ja selle plaani rikkus nüüd üks austerlasest jefreitor. Häda talle!
Kuid esialgu oli hädas siiski Stalin ise. Vaprad punaarmeelased koos saamatute sõjaväeliste juhtidega lidusid, nagu peata kanad, keda kull taga ajab. Sakslastel jäi üle vaid neile kõigest väest järele jooksta. Aga nüüd olid hädas sakslased ise, sest nemad olid harjunud jooksma mööda teed. Venemaal aga ehitati teid põhiliselt tolmust ja mudast. Seega oli jooksmine või õigemini sumpamine üsna väsitav. Küllap oleks see võitmatu Punaarmee pagemine kestnud tunduvalt kauem, kui mitte Ameerika Ühendriigid ei oleks tänu Jaapani rünnakule sõtta astunud. Saksamaa liitlane, Jaapan põhjustas nii tahtmatult Saksamaa hävingu. Nüüd voolas sõjaline ja majanduslik abi USA-st verest tühjaksjooksvasse Nõukogude Liitu. Kas Stalin oli tänulik selle eest? Milleks seda? Kapitalistide ees oma tänu välja näidata? Või veel.
Peale aastaid kestnud verevalamisi lõid võidukellad lõpuks Stalini auks. Sõda oli võidetud. Stalini liitlased Churchill ja Roosevelt olid lahkelt lubanud venelastel tegutseda Euroopas nende tahtmist mööda. Ainult Saksamaa jagamisega oli pisikesi probleeme, sest Inglismaa, USA ja Prantsusmaa tahtsid selles osas kaasa rääkida. Ja rääkisidki. Stalin pidi leppima vaid osaga Saksamaast. Aga sellegi osa oskasid kommunistid koostöös uuestisündinud saksa korraarmastusega üsna korralikult põhja lasta. Diktatuuri armastavatel sakslastel ei võtnud palju aega kohaneda oma uue peremehe soovidega ja luua uue omaaegse gestaaposarnase organisatsiooni - STASI. Muide, samasugused organisatsioonid, ehkki vast mitte nii agarad, loodi kõikidesse vallutatud Euroopa riikidesse.
Paljukiidetud kommunistlik paradiis jäi aga kõigest hoolimata valgusaastate kaugusele. Alguses peeti põhjuseks loosungite vähesust. Sellest ülesaamiseks varustati kõik vähegi suuremad seinad kõlavate punaloosungitega. Asjata! Võibolla aitaks, kui riputaksime veripunaseid kangaid täis ka tänavad? Õnnetuseks ei toiminud seegi abinõu. Heaolu kaugenes "vabade riikide murdmatust liidust" kosmilise kiirusega. Ja seda mitte ainult Nõukogude Liidu territooriumil, vaid kõikjal, kus marksismi-leninismi õpetused olid kanda kinnitanud. Seal, kus sünnipärase kapitalisti peas oleksid häirekellad hakanud kuulutama kogu süsteemi paikapidamatust, jäid oma ilmeksimatuses veendunud kommunistid maniakaalse järjekindlusega klammerduma surematu kommunismiteooria külge. Üldisest heaolust ei rääkinud aga Marx kahjuks midagi. Õigupoolest ei olnudki see tähtis, sest nõukogude võimu veripunane kommunismipäike valgustas juba suurt osa Euroopast. Ja kes teab, kas asi oleks sellega piirdunud, kui mitte suurim punamõrvar ei oleks kõngenud omaenda pissiloigus. Kahjuks ei jätkunud sealsamas loigus ruumi kogu kommunismiidee jaoks! Ja nii see rändabki veel tänaseni mööda ilma ja üritab kangelaslikult teha selgeks oma nälgivale rahvale, et tegelikult on neil maapealne paradiis kohe-kohe käegakatsutavas kauguses.
Nõukogude ajalooõpikud peavad Nõukogude Liidu sünni alguseks nn. Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal. Selle sündmusega on seotud üsna kummalised lood. Alguses nimetati ettevõtmist lihtsalt oktoobripöördeks, et eraldada seda muudest purjuspäi toimepandud laamendamisest. Oma kõlava nime sai see alles kümme aastat peale sündmust ennast. Mis toimus sellega seoses? Suur osa selles oli tollastel kommunistide eelkäijatel, keda siis nimetati lihtsamalt bolševikeks. Kes need tegelased siis õigupoolest olid? Riigipöörajad jagunesid Venemaal kahte rühma - menševikud e. vähemlased ja bolševikud e. enamlased. Need nimed tulid sellest, et menševikud jõid vähem viina, bolševikud rohkem. Bolševikkudel oli kombeks alatasa valmistada ette riigipööret parajasti võimul oleva valitsuse vastu. Seda juhul, kui nad parajasti ei joonud samagonni või olnud hirmsas pohmellis. Tsaari kõrvaldamisega nad ise hakkama ei saanud, selle töö tegid ära teised. Et teha tasa mahajäämust, hakkasid bolševikud norima Ajutise Valitsuse kallal. Toimus revolutsioon, mille tulemused annavad ennast tunda veel tänapäevalgi.
Eelkõige: mis on revolutsioon ehk teisiti öeldes - riigipööre? Entsüklopeedia nimetab seda valitseva klassi asendamiseks teisega. Sageli või enamasti alati ebaseaduslike vahendite abil. James Clawelli raamatus "Shogun" ütleb peategelane: "Ülestõus seadusliku valitsuse vastu on kuritegelik tegevus, välja arvatud juhul, kui ülestõusnud juhtuvad võitma." Hästi öeldud! Aga kuidas vabaneda sellest "ebaseaduslikkuse" pitserist? Lihtsalt. Tuleb ainult teatavaks teha, et kogu tegevus on toimunud rahva nimel, rahva elatustaseme parandamiseks. Selline avaldus mõjub alati. Juba vanas Roomas pidas rahvas piisavaks, kui talle lubati tsirkust ja leiba. Leiba võib muidugi lubada, tsirkuseks on vana võimu hävitamine ja järgnevad kohtumõistmised, nii avalikud kui ka salajased hukkamised. Ja rahvas karjub vaimustusest!
Kuid keda peab hävitama ja millisel põhjusel? Siin on olemas raudne reegel, mis on alati pidanud paika iga revolutsiooni käigus. Endine valitsev klass tuleb hävitada kõigepealt, see on ilmne. Kuid kas see on piisav? Ei, kaugeltki mitte! Ühiskonnas leidub inimesi, kes võivad kahelda kogu revolutsiooni siiruses. Nad võivad seada kahtluse alla uute võimulepürgijate eesmärgi. Sellest nähtub, et ka see klass tuleb hävitada. Kes kuuluvad sellesse kategooriasse? Need, kes on võimelised mõtlema, muidugi. Seega intelligents. Järelikult tuleb hävitada intellektuaalid. See on revolutsiooni üks esimesi eesmärke. Mõtlevatest inimestest võib olla rohkem kahju, kui kasu. Hävitamiseks on kaks võimalust. Juba ammu on leiutatud kuul ja okastraat. Kindlad vahendid mõlemad. Prantsuse revolutsiooni ajal tuli moodi giljotiin. Veelgi parem - rahvas sai tasuta meelelahutusi. Venemaal sellist riistapuud ei ole kasutusele võetud. Keegi ei oleks suutnud teritada giljotiini lõiketera nii tihti, kui seda vaja oleks olnud ja ega head terastki olnud Venemaal enam sellel ajal saada.
Hästi! Vaenlased, kes võivad pidada revolutsionääre lihtlabasteks kurjategijateks, on elimineeritud. Mida veel? Revolutsiooni teine reegel: tugevda tagalat! Avalik vaenlane ei ole kaugeltki nii ohtlik, kui see, kes varitseb selja taga selja taga. Kes see on? See, kes oli sinu kõrval võitluses ja teab sinust nii mõndagi ebasoovitavat. Just sinu seltsimehele võib tärgata pähe idee, et tema võib-olla oleks sobivam istuma diktaatori toolile. Kuidas on sellist ohtu võimalik vältida? Kuulutades, et sinu seltsimees on siirdunud kontrrevolutsionääride rühma, mille eesmärgiks on nullida revolutsiooni saavutused. Selle tegevuse heaks küljeks on see, et sellesse rühma võib paigutada täpselt nii palju inimesi, kui just vajalik on. Mida nendega peaks tegema? Okastraat ei ole piisavalt kindel, sest keegi vaenlastest võib pääseda ja okastraat ei hoia mõtted enda taga. Kuul on kindlam variant.
Diktatuuri esimeseks mureks on kindlustada oma võim, nõnda et keegi seda diktaatori käest ära võtta ei saaks. Diktaator on nagu tiigri seljas ratsutaja, kes ei julge sealt maha ronida, teades, et kui ta seda teeb, paneb tiiger ta nahka. Marx kuulutas ette, et kui tema õpetus pääseb võimule, siis riigivõim, kui selline, kaob. Lenini õpetus erines Karl Marxi omast. Nimelt õpetas kogu maailma proletariaadi juht esiteks, kuidas võim enda kätte haarata, teiseks, kuidas seda enda käes hoida. Õigemini: ta ei õpetanud seda, vaid viis ellu. Võim on nagu magus vein ja sarnaselt veinile on tal ka omadus pähe hakata ning selle tulemusena kaotab inimene reaalsustaju.
Praeguseks on uuel juhil juba olemas armee. Ja mitte tavaline, vaid spetsialiseerunud. Spetsialiseerunud millele? Muidugi inimjahile. Vormirõivad tunduvad tavalised, kuid lõkmed ja pagunid on erinevad, taevasinised. NKVD (narodnõi komitet vnutrennõh del) - Siseasjade rahvakomissariaat, kardetud terroriorganisatsioon. See on nagu vibult vallandatud nool, mis tabab sihtkohta täpselt, eksimatult, surmkindlalt. Tõsi, vigu siiski juhtub. Eriti arreteerimiste puhul. Neil on käsk arreteerida Ivanov, kuid pooleldi kirjaoskamatuna loevad nad sedelilt nime Sidorov. Ja mis siis sellest? Ivanov arreteeritakse samuti, kuigi veidi hiljem. Sidorov on kindlasti sama suur süüdlane. Ja lühikese küsitluse lõppedes Sidorov ongi valmis tunnistama, ja peale kõige muu veel koguni vabatahtlikult, et just tema tappis kapitalistide käsul Kleopatra ja veel paar vaaraodki lisaks.
Järgmisena tuleb tagada uue riigi majanduslik külg. Revolutsiooni üks põhimõte - võetakse rikastelt, antakse vaestele, sobib hästi selleks otstarbeks. Sellega sai kuulsaks juba inglise lindprii Robin Hood. Rikkaid seni veel piisab. On tehaste omanikke, pankureid, ärimehi, on rikkaid kodanikke. Neilt võetaksegi! Kuid kas on mõtet anda vaestele? Vaesed on harjunud olema vaesed. Neile piisab teadmine, et senised rikkad on samuti tõsiselt vaesunud. Kuidas kohelda endisi rikkaid? Neist ei ole enam mingit kasu, välja arvatud ehk tööjõuna. Poliitiliselt ei ole nad väga ohtlikud, nii et neile piisab okastraadist. Tööta, kapitalistlik siga! Tööta tööliste-talupoegade riigi heaks. Nälg ja ülejõu käiv töö tapavad pikapeale niikuinii.
On veel üks kategooria, mida ei tohi eirata. Endine armee ja selle ohvitserkond. Suur hulk mehi, kellest võib olla nii kahju, kui ka kasu. Kahju, kui nad soovivad jätkata vastupanu, kasu, kui nad võtavad omaks uue valitseva põhimõtte. Mõned neist kohanevad uues rollis, teistele piisab sunnitöölaagritest: näiteks vasekaevandused või kanalite ehitamine sobivad selleks eesmärgiks hästi. Ei ole just palju neid, kes on sealt pensionipõlve jäänud pidama. Enne seda tuleb neile selgeks teha, et nad ei ole ohvitseri nime väärt oma haridusest hoolimata. Või veel! Kõik Punaarmee kindralidki ei ole saanud kooliharidust* ja on endiselt kõrgel ametikohal. Ja kui ei saa hakkama, siis asemele pannakse uus, kes saab hakkama. Niipalju siis endistest ohvitseridest. Tavalised sõjamehed mobiliseeritakse Punaarmeesse ja saadetakse Venemaa sügavustesse. Relvi ei ole neile kõigile vaja, sõjaväe ehituspataljonile piisab labidast. Neid sureb palju nälga ja haigustesse! Ja mis siis sellest? Inimene on ju surelik. Relvad antakse vaid ustavatele sõduritele, kes hakkavad hoolitsema oma endiste kasarmukaaslaste julgeoleku eest, mida okastraadiga piiratud territoorium üksi ei garanteeri.
* Üks kuulus Punaarmee juht Vassili Tšapajev oli peaaegu kirjaoskamatu, teine - Budjonnõi oli lõpetanud hädavaevalt ainult algkooli.
Töölisi on lihtne saada pooldama revolutsioonilist valitsust. Neile peab ainult lubama mõistlikku palka, lühemat tööpäeva, võimalust ise otsustada ühes revolutsioonilise juhtkonnaga tehase või muu asutuse tegevuse üle. Seda kõike muidugi ainult paberil. Innukamad neist tegelikult saavadki mingisuguse juhtiva rolli, sest eelmised juhid on kas hukatud või viidud üle pikemaajaliste ülesannete täitmisele Venemaa üsna külmades ja kaugetes paikades. Tehased jätkavad tööd ja mõned neist jõuavad toodangu väljastamises peaaegu pooleni sellest, mida nad olid tootnud varem "kontrrevolutsioonilise" juhtkonna juhatuse all töötades.
Teisiti on aga talupoegadega. Kui töölised ei oma suurt midagi, siis talupoegadel on nende väike maatükike ja võib-olla lehm, hobune ja sigagi. Selle kõige kõrvalt ei ole palju jätkunud aega revolutsiooni ja marksismi-leninismi ideede omaksvõtmiseks. Nende hulgast on peaaegu võimatu leida sobivat kandidaati juhtima põllumajandusettevõtet, välja arvatud võib-olla keegi kohalik külahull või -joodik. Pealegi toetavad talupojad mõnikord isegi revolutsiooni vaenlasi, kes varjavad ennast metsades ja ründavad vaest vastrajatud sotsialistlikku riiki. Sellega tuleb midagi ette võtta. Ja vastne Kommunistlik Partei leiutab sõna "kollektiviseerimine". Piisab, seltsimehed talupojad, üksi rabelemisest. Rabeleme koos - on tõhusam ja (seda muidugi ei öelda valjusti) lihtsam kontrollida igaühe arvamusi. Tooge nüüd ilusti kõik oma vara ühisesse lauta ja talli ja hakkame koos elama ilma igasuguse mureta. Mõned talupojad jõudsid järeldusele, et nüüdsest peale naisedki on ühine vara (võib-olla mõningatel juhtudel olidki).
Talupojad ei ole loomulikult saanud palju kooliharidust, hea, kui oma nime oskavad paberile kritseldada. Kuid neil on kindel arvamus - mis on minu, on minu. Miks ma peaksin jagama seda teistega? Täiesti õigustatud küsimus. Kuid partei vastab (partei leiab alati õige vastuse): armas seltsimees Ivan (Vassili, Sergei, Timofei), mõtle, kui lihtne siis on elada, kui sa ei pea loomade eest hoolitsema, toitma neid, karjatama jne. Tulevikus kõik tehakse koos. Kuid talupoeg, kuigi peaaegu kirjaoskamatu, mõtleb siiski selgelt: kui kõik kuulub kõigile, siis kellele see tegelikult kuulub? Ei kellelegi. Ega nõustu astuma kolhoosi. Nõrgameelsed kogu kamp! Ei saa aru, et neile pakutakse taevamannat kuldservaga taldrikult.
Partei ei jää siiski nõutuks. Kui inimesed ei taha elada paremini, siis sunnime. Kuidas? Väga lihtne. Paneme maatuhnijad maksma. Ja nii talupojal tuleb anda ära pool ja enamgi kogu toodangust. Vali: kas elad paremini või maksad! Ja kui maksad selle, mida sinult nõutakse, siis järgmine kord maksad juba rohkem! Mõnel puhul, näiteks Ukrainas, läks asi isegi kaugemale. Inimestelt viidi ära kogu teravili ja aeti kaevud kinni. Kui pole süüa, pole vaja ka juua! selleAastatel 1932 - 1933 Ukrainas, mis oli tuntud Vene teraviljaaidana, suri selle eksperimendi tagajärjel nälga 10 miljonit inimest. Kuid Ukraina lisaks Nõukogude Venemaal oli veel teisigi piirkondi, kus tegutseti samamoodi ja üsna samasuguste tulemustega. Muide, Venemaa valitsus ei nõustu siiani nimetama Ukraina näljahäda kommunistide kuritegelikuks tegevuseks, vaid loodusõnnetuseks. Omast kohast on neil õiguski, sest mille muuga kui loodusõnnetusega võikski kommunismi võrrelda? Kokku hukkus kollektiviseerimise raames Nõukogude Venemaal umbes 30 miljonit inimest. Mõned nälga, mõned hukati, mõned küüditati Siberisse. Selle eest, kui keegi nälgiv ema viis lastele pihutäie teravilja, karistati 10-aastase sunnitööga. See kõik mõjus. Talupojad astusid kolhoosi, kuid lubatud taevariik jäi neil siiski nägemata.
Et mõista Stalini jõupingutusi, peame pöörduma ajas tagasi. Aega, mil Karl Marx kirjutas oma humoristliku teose kommunismist. Marx oli suur mõtleja, ehkki tema ideed olid üsna fantastilised ning eelkõige üsna katastroofilised. Me ei tea, kui kindlalt ta ise uskus kommunismi, kuid tal oli õigus selles mõttes, et kommunism ei tohi olemas olla kõrvuti muu süsteemiga. Ehk teisisõnu inimestel, kes elavad kommunistlikus ühiskonnas, ei tohi olla võrdlusvõimalusi. Kui inimesele pakutakse valikut kõhutäie ja kommunismisoustiga vürtsitatud ideoloogia vahel, valib poliitiliselt ebaküps inimene teadagi täiskõhu. Lenin teadis seda hästi, ja seetõttu ta ei kavatsenudki lõpetada Venemaal toimuvat kodusõda lootuses hävitada kommunismi vaenlased sel teel kõige kindlamalt. Lenin ei olnud üksi oma tegevuses. Nagu teatakse, sai ta rikkalikult toetust Saksamaa juutidelt, kes omakorda soovisid "goide" ("goi" - teiste rahvuste halvustav nimetus juutide poolt) hävingut nendevaheliste tapatalgute tulemusena. Raha voolas Saksamaalt Lenini kaukasse. Ja põhjusega. Koosnes ju uue nõukogude riigi juhtkondki suures osas juutidest. Valedega, ilusate lubadustega ja vägivallaga õnnestus Leninil rajada oma uus Nõukogude Venemaa. Julma genotsiidi abil kehtestati esimese õnneliku kommunistliku riigi olemasolu. Ükski riik ei olnud enne seda alustanud oma eksistentsi nii vägivaldselt. Kuid Venemaal piisas inimelusid.
Nüüd tuli aeg ellu viia Marxi juhiseid. Kommunism pidi levima lõbusa Saksa habemikust juudi teooria kohaselt üle kogu maailma. Lenin pani oma lootused Saksamaa peale, kus oli valitses tohutu kriis, mis järgnes Esimesele maailmasõjale. Kuid selles punktis Lenin eksis rängalt. Ta uskus, et Saksa töölised tõusevad oma valitsejate vastu, mis oleks võimaldanud tal pakkuda oma saksa vendadele, töölistele, vennalikku abi. Saksa töölised viisid osaliselt täide Lenini unistuse ja kõrvaldasid keisri. Lenin valmistus pakkuma oma tuge. Kuid oh häda! Keegi ei hoolinud temast ega tema abist. Süüfilist põdev kommunist võis olla väga pettunud. Pettumust suurendas ka tõsiasi, et tema truu lahingukaaslane Stalin oli pööranud talle selja. Stalini on seisukohal, et Lenin oli oma töö teinud (tema arvates isegi väga halvasti) ja tal oli aeg lahkuda revolutsiooni areenilt. Lenin oli siiski liiga tähtis tegelane, et tema vaikne kõrvaldamine oleks tulnud küsimuse alla. Vene rahva silmis oli ta ikka veel mingis jumala või vähemalt pooljumala staatuses. Vähemtähtsaid, kuid siiski ohtlikke seltsimehi oli lihtne lasta mõrvata, näiteks Kirov, Trotski, Kamenev, Zinovjev ja palju teisi. Kuid Lenini pidi jääma kommunismi ikooniks. Ja ta jäigi ... kogu vaikuses Gorki linna lähedal hästivalvatud suvilas ... Stalini vangina. Kas Lenin ise teadis seda? Küllap ta juba teadis, kuid ei saanud midagi parata. Ratastoolis istuval haigel mehel on võimatu võidelda omasuguse timuka vastu. Küll püüdis ta parteid veenda, et Stalin on liiga julm ja võimuahne riigi valitsemiseks. Ja see arvamus tähendas palju, kui arvestada Lenini enda vägitegusid oma rahva kallal.
Stalin, tulevane Nõukogude Liidu heasüdamlik isa, sündis päikeselises Gruusias 12. detsembril 1878. Tema lemmiktegevuseks oli piibusuitsetamine, balalaikamäng ja tegelike või ettekujutatud vastaste mõrvamine. Tema algne gruusiapärane perekonnanimi oli Džugašvili. Pärast kommunistidega liitumist vahetas ta selle venepärasemaks Staliniks ilmselt seetõttu, et keegi ei osanud öelda ega kirjutada tema tegelikku nime õieti. Stalin tähendab tõlkes Terasmeest, seega oli tulevane isake üks esimesi koomiksikangelaste austajaid Venemaal.
Gruusiast Venemaale saabudes ja öömaja otsides, sattus Stalin Peterburis ühte viienda järgu keldrikõrtsi, kus kohtas noorukeid, kes viinaklaaside taga arutasid maailmaparandamist. Selline asi sobis Stalinile, nagu rusikas silmaauku. Oli ju temagi parandanud maailma oma võimete kohaselt, kui tegi koolipoisipõlves tühjaks kloostrikooli korjanduskarbi, mille eest ta koolist välja visati. Kogu öö kestnud metanoolipruukimise lõppedes, oli Stalinist saanud veendunud kommunist. Juba samal hommikul kõrtsist lahkudes asuti kollektiviseerima kõikide vastutulijate varandust. Kohalik julgeolekupolitsei - ohranka - segas ennast üsna pea vahele ja Stalin oma kambaga oli sunnitud põgenema põranda alla - teiste sõnadega onu Lenini keldrisse, kus olid suurepärased võimalused harrastada kommunismi kõrval ka samagonniajamist.
Vene revolutsiooni ajal hoidus Stalin targalt tahaplaanile ja lasi Leninil ja teistel tulipeadel tegutseda. Sel ajal istus ta meelsamini oma toas ja lahendas ristsõnu. Selle kõrval koostas ta ka nimekirju inimestest, keda pidas vajalikuks premeerida pikema reisiga Siberi looduskaunitesse kohtadesse. Selle peale kulus palju paberit ja üksvahe oligi Venemaal suur puudus vihikutest. See ei tekitanud kelleski erilist imestust, sest Venamaal oli alati millestki puudus.
Kui Leninit vaevav süüfilis ei lasknud kogu maailma esikommunistil enam maailmavallutusega tegeleda, pärandas ta oma võimu ja samovari oma järglastele. Trotski pidi saama võimu, Stalin samovari. Sündmuste selline käik ei olnud Stalinile meeltmööda. Kuna Trotski ei leppinud vahetuskaubaga, mida Stalin talle pakkus - samovar sulle, võim mulle!, siis kinkis Stalin samovari asemel Trotskile alpinisti jääkirka - kuklasse lööduna.
Stalin ei kaotanud aega. Olles kogunud oma alandlikest alluvatest (need, kes ei allunud, saadeti ümberõppele Venemaa põhjaosadesse) Kommunistliku Partei Keskkomitee, nõustus ta rahva juubelduste saatel vastu võtma juhtpositsiooni, st. Partei esimese sekretäri koha, mille sõnakuulelikud lahingukaaslased talle pakkusid. Nii saavutaski Stalin võimutäiuse. Värise, Euroopa - siit tullakse! Kuid Euroopa ei värisenud veel, sest Venemaa ei olnud veel tema jaoks tõsine oht, vaid alles savijalgadel seisev hiiglane. Kuid hiiglase pea ei olnud savist!
Me ei tea, kas Stalin uskus endiselt Marxi teooriasse kommunismi laienemisest loomulikul teel. Võib-olla ajas teda taga ainult võimuiha, milles kommunism oli vaid ettekääne, mille varjus oli ohutu rünnata iseseisvate riike, anastada neid ja hävitada teisitimõtlejaid. Võimalik. Targa inimesena (lolliks teda ei ole keegi kunagi pidanudki) oleks ta pidanud aru saama, et see, mis toimus Venemaal, ei olnud võimalik riikides, kus inimesed omasid mõtlemisvõimet. Võib-olla oli kommunismi põhimõte talle aga ainult kulissiks. Õilsa eesmärgi varju on ennegi peidetud musti tegusid.
Hitler tuli võimule kümme aastat pärast Stalinit. Tema tõusu võib teatud määral võrrelda Staliniga. Erinevus oli ainult selles, et Hitler tõepoolest tõi sakslastele korra ja heaolu, samal ajal kui Stalin tõi kaasa kommunismi kõrval selle vältimatud kaaslased - vaesuse, kaose ja nälja. Ühist mõlemale diktaatorile oli vägivald, koonduslaagrid ja rahuldamatu võimuiha. Ida ja lääs vastamisi. Kumb võidab?
Hoolimata sellest, kas Stalin uskus jätkuvalt kommunismi levikusse, valmistus ta vallutama Euroopat. Saksa oli Versailles`i rahulepingu tulemusena samahästi kui välja jäetud Euroopa tsiviliseeritud riikide hulgast. Stalin otsustas, et on aeg hakata kasvatama endale ustavat teenijat, kelle saab seejärel ässitada Euroopa riikide kallale tegema musta töö tema asemel. Saksal oli keelatud pidada sõjaväge üle teatud suuruse ja koolitada seda. Stalin pakkus abivalmilt Venemaad koolituskohana. Tulevased soomusväed said seega oma esmaklassilise hariduse Venemaal. Nad ei olnud ainsad. Samuti treenisid Nõukogude Liidu sinitaevas Saksamaa tulevased õhuässad. Saksamaal oli puudus sõjatööstusele nii vajalikust alumiiniumist. Taas ulatas Stalin oma abistava käe. Tekib küsimus: miks? Kas Stalin oli tõesti nii lühinägelik?
Ei, seda ta ei olnud. Kuid ta arvutas valesti. Ta tõesti uskus ja lootis Hitleri peale. Suure huviga ja heameelega jälgis ta Hitleri kulgu läbi kogu Euroopa. Kirjeldatakse, kuidas ta seisis nagu võlutult kaardi ees, millele olid kantud Saksa armee vallutused. Prantsusmaa oli vallutatud, Inglismaa võitles Saksa ülemvõimu vastu ja oli kaotamas haaret. Väikestest Euroopa riikidest ei olnud Hitlerile vastaseid. Stalin ootas. Veel oli Saksamaa on tema arvates liiga suur tükk allaneelamiseks.
Siiski oli Saksamaa saatus Nõukogude Liidu sõjaväe juhtkonnas otsustatud. Vähemalt kõrgemate ohvitserid meelest, Stalinist endast rääkimata. Nagu silmapetteks pakkus Stalin Hitlerile mittekallaletungilepingut. Hitler võttis selle vastu. See kokkulepe garanteeris, et Nõukogude Liit lubab Hitleril vabalt Euroopa riikides oma sõjaväega ringi jalutada. Seda ta tegigi. Kuid enda teadmata tegutses Hitler Stalini jaoks koristajana, kes kõrvaldab prahi Stalini teelt. Pealegi Hitler tegi seda, mis Inglismaa ja Prantsusmaa olid keeldunud tegemast - lubas heldelt Balti riigid, Soome ja pool Poolast Stalinile. Stalin ei kõhelnud. Kui Hitler tungis Poolasse septembris aastal 1939, Stalin järgnes tema eeskujule kohe. Seega iseseisev Poola lakkas olemast. Järjekorras olid järgmised riigid - Balti riigid, samuti Soome.
Kahjuks osutus Soome üsna isemeelseks. Rääkimata sellest, et ta ei karjunud hurraa oma tulevastele vabastajale, ta astus oma väikese sõjaväega otsustavalt oma riiki kaitsma. Milline häbematus! Kogu maailm ju teadis, et Nõukogude Liit on kõige rahuarmastavam riik, kes sõdib ainult selleks, et kaitsta rahu. Oma meelerahu, nimelt! Nüüd oli ta siiski torganud nina otse herilasepessa. Ja herilased nõelasid vastu. Kõigele lisaks isegi raevukalt. Nõukogude armee pidulik defilee Helsingis jäi pidamata. Väike Soome oli kaotustele vaatamata võitnud kogu maailma silmis ja vankad saanud esimese häbistuse osaliseks. Tõepoolest, kui võtta arvesse NSV Liidu sõjaväe suurust, siis sõda oleks pidanud kestma mitte kauem kui kaks päeva. Kuid sõda ei ole korrutustabel. Seal kaks korda kaks ei pruugi olla alati neli.
Karistuseks Soome ründamise eest heitis Rahvasteliit Nõukogude Liidu oma liikmete hulgast välja. Stalin muigas selle peale. Rahvasteliit ei olnud talle põrmugi vajalik.
Balti riigid osutusid kergemaks saagiks. Kolme riigi keskel, ei ole kunagi olnud erilist kooskõla. Kui nad oleksid hoidnud kokku, oleks tulemuseks olnud võib-olla järgmine võitlus olemasolu eest, nagu Talvesõda, Veel elas Eestis Vabadussõja-aegne vaim ja tiblad oleksid kogenud palju kaotusi enne, kui nad oleksid suutnud vallutada Balti riigid lõplikult. Kuid mis oleks olnud hind, mida kolm väikest riiki oleksid pidanud maksma? Hävitatud linnad, kaotatud inimelud. Tõsi - elusid kaotati ka nüüd tohutult, kuid maailma silmis jäi Nõukogude Liit okupandi rolli. Mis loomulikult ei lugenud kommunistidele vähematki.
Kas Eesti ja teised Baltimaad ikka ulatasid vabatahtlikult oma iseseisvuse Stalinile kuldservaga kandikul? Paljud väga "erudeeritud" ajaloolased, peamiselt välismaalased, peavad Pätsi ja Laidoneri Stalini mängukaaslasteks poliitilises liivakastimängus. Kuid needsamad süüdistajad unustavad ära, et umbes samasuure territooriumiga, kuid suurema rahvaarvuga Taani kapituleerus Hitleri ees samuti ilma ühegi pauguta. Millegipärast ei süüdista keegi Taani valitsust oma riigi mahamüümises.
Ja siis äkki koges Stalin esimest korda tagasilööki oma elus. Tõsi, ta oli neid kogenud ka varem, kui teda arreteeriti pangaröövide eest, millega tulevased kommunistid rahastasid oma ettevõtmisi. Kuid see oli vaid piisake võrreldes nüüdsega. Tema sõber Hitler, keda ta oli usaldanud, pöördus äkki tema vastu, ennetades vaid paari nädalaga Stalini kavatsusi rünnata Saksamaad. Häbematus! Rahuarmastav Nõukogude Liit ei tahtnud ju muud, kui saada Euroopa oma võimu alla. Ja selle plaani rikkus nüüd üks austerlasest jefreitor. Häda talle!
Kuid esialgu oli hädas siiski Stalin ise. Vaprad punaarmeelased koos saamatute sõjaväeliste juhtidega lidusid, nagu peata kanad, keda kull taga ajab. Sakslastel jäi üle vaid neile kõigest väest järele jooksta. Aga nüüd olid hädas sakslased ise, sest nemad olid harjunud jooksma mööda teed. Venemaal aga ehitati teid põhiliselt tolmust ja mudast. Seega oli jooksmine või õigemini sumpamine üsna väsitav. Küllap oleks see võitmatu Punaarmee pagemine kestnud tunduvalt kauem, kui mitte Ameerika Ühendriigid ei oleks tänu Jaapani rünnakule sõtta astunud. Saksamaa liitlane, Jaapan põhjustas nii tahtmatult Saksamaa hävingu. Nüüd voolas sõjaline ja majanduslik abi USA-st verest tühjaksjooksvasse Nõukogude Liitu. Kas Stalin oli tänulik selle eest? Milleks seda? Kapitalistide ees oma tänu välja näidata? Või veel.
Peale aastaid kestnud verevalamisi lõid võidukellad lõpuks Stalini auks. Sõda oli võidetud. Stalini liitlased Churchill ja Roosevelt olid lahkelt lubanud venelastel tegutseda Euroopas nende tahtmist mööda. Ainult Saksamaa jagamisega oli pisikesi probleeme, sest Inglismaa, USA ja Prantsusmaa tahtsid selles osas kaasa rääkida. Ja rääkisidki. Stalin pidi leppima vaid osaga Saksamaast. Aga sellegi osa oskasid kommunistid koostöös uuestisündinud saksa korraarmastusega üsna korralikult põhja lasta. Diktatuuri armastavatel sakslastel ei võtnud palju aega kohaneda oma uue peremehe soovidega ja luua uue omaaegse gestaaposarnase organisatsiooni - STASI. Muide, samasugused organisatsioonid, ehkki vast mitte nii agarad, loodi kõikidesse vallutatud Euroopa riikidesse.
Paljukiidetud kommunistlik paradiis jäi aga kõigest hoolimata valgusaastate kaugusele. Alguses peeti põhjuseks loosungite vähesust. Sellest ülesaamiseks varustati kõik vähegi suuremad seinad kõlavate punaloosungitega. Asjata! Võibolla aitaks, kui riputaksime veripunaseid kangaid täis ka tänavad? Õnnetuseks ei toiminud seegi abinõu. Heaolu kaugenes "vabade riikide murdmatust liidust" kosmilise kiirusega. Ja seda mitte ainult Nõukogude Liidu territooriumil, vaid kõikjal, kus marksismi-leninismi õpetused olid kanda kinnitanud. Seal, kus sünnipärase kapitalisti peas oleksid häirekellad hakanud kuulutama kogu süsteemi paikapidamatust, jäid oma ilmeksimatuses veendunud kommunistid maniakaalse järjekindlusega klammerduma surematu kommunismiteooria külge. Üldisest heaolust ei rääkinud aga Marx kahjuks midagi. Õigupoolest ei olnudki see tähtis, sest nõukogude võimu veripunane kommunismipäike valgustas juba suurt osa Euroopast. Ja kes teab, kas asi oleks sellega piirdunud, kui mitte suurim punamõrvar ei oleks kõngenud omaenda pissiloigus. Kahjuks ei jätkunud sealsamas loigus ruumi kogu kommunismiidee jaoks! Ja nii see rändabki veel tänaseni mööda ilma ja üritab kangelaslikult teha selgeks oma nälgivale rahvale, et tegelikult on neil maapealne paradiis kohe-kohe käegakatsutavas kauguses.