Jõulud minu elus
On peaaegu võimatu öelda, millal ma hakkasin mäletama midagi jõuludest ja jõulupühade pidamisest. Kas kolmeaastane laps võib mäletada üksikasju? Aga nelja-aastane? Selle asemel ma mäletan hästi, kuidas ema, kellel olid väga osavad käed, valmistas papist kuuseehteid. Osa neist on veel praegugi säilinud. Kuna ehete jaoks oli vaja ka kuuske, siis ilmselt see meil ka oli. Rakveres oli olukord ehk lihtsam, kui Tallinnas. Isa tundis oma töö kaudu maainimesi ja tõenäoliselt nemad hankisid meile kuusegi. Jõululaud oli kaetud tavalisest paremini, kuigi vahetult peale sõda oli toitu kauplustes väga vähe. Mingitest traditsioonilistest jõulutoidudest ei saanud rääkida. Pidi leppima sellega, mida oli võimalik leida kauplusest. Ema ja vanaema olid suurepärased kokad ja suutsid vähesestki valmistada maitsva toidu.
On peaaegu võimatu öelda, millal ma hakkasin mäletama midagi jõuludest ja jõulupühade pidamisest. Kas kolmeaastane laps võib mäletada üksikasju? Aga nelja-aastane? Selle asemel ma mäletan hästi, kuidas ema, kellel olid väga osavad käed, valmistas papist kuuseehteid. Osa neist on veel praegugi säilinud. Kuna ehete jaoks oli vaja ka kuuske, siis ilmselt see meil ka oli. Rakveres oli olukord ehk lihtsam, kui Tallinnas. Isa tundis oma töö kaudu maainimesi ja tõenäoliselt nemad hankisid meile kuusegi. Jõululaud oli kaetud tavalisest paremini, kuigi vahetult peale sõda oli toitu kauplustes väga vähe. Mingitest traditsioonilistest jõulutoidudest ei saanud rääkida. Pidi leppima sellega, mida oli võimalik leida kauplusest. Ema ja vanaema olid suurepärased kokad ja suutsid vähesestki valmistada maitsva toidu.
Kuuse hankimine ei pruukinud olla keeruline, kuid jõulukaarte ega kuuseehteid ei olnud müügil. Ettenägelikumad olid ostnud neid juba eelmisel aastal tagavaraks, nagu küünlaidki. Õigupoolest ei võinud rääkida mingitest jõulukaartidest. Kauplustes oli ainult venepäraseid ja -keelseid uusaastakaarte, maitsetuid, mittemidagiütlevaid. Võimalusi oli vähe, nii et samasuguseid tuli saata kõigile tuttavatele ja saada omakorda samasugused neilt vastu. Inimesed, kes valmistasid kaarte käsitööna, olid kõrgelt hinnatud. Lihtsustatud variant oli vabariigiaegsete jõulukaartide kopeerimine ja paljundamine, muidugi must-valgetena. Neid siis müüdi käest-kätte pooleldi salakaubana. Puudustele vaatamata olid need siiski paremad, kui igasuguseid rakette, lennukeid ja näärivanasid esitavad vene uusaastakaardid. Tolleaegsed küünlad suitsesid kohutavalt ja nende tahti pidi alati lõikama.
Kirikuskäimisega oli seotud risk. Eesti rahvas on suhtunud üsna leigelt religiooni, kuid jõulude ajal ilmnes inimestel teatav protestivaim, mis sundis neid külastama jõuluõhtuseid jumalateenistusi ohule vaatamata. Seal kuulutatud jõulusõnum oli otsekui vastukaaluks igapäevaelus kuuldavale propagandale, mida kuuldi raadiost ja loeti ajalehtedest. Tavalisele kodanikule ei kujutanud see erilist ohtu, kuid ameti poolest kaalukama isiku jaoks võis see saada saatuslikuks. Lihtne anonüümne pealekaebus võis ettevaatamatu kodaniku kanda musta nimekirja. Õpilaste puhul olukord oli tõsisem. Kirikud olid jõulude ajal õpetajate ja usinate kommunistlike noorte piiramisrõngas. Kirikusse jõudmiseks tuli sageli riietuda täiskasvanute üleriietesse ja loota, et selle kooli patrull ei juhtu nägema. Mõned tüdrukud võtsid ema suure salli, mis kattis tõhusalt nägu ja suuremad poisid isa mantli ja kaabu. Vahelejäämise korral järgnes karistus. Kõik sõltus loomulikult õpetajatest. Suurem osa neist oli saanud oma kasvatuse ja meelsuse vabariigi ajal ega suhtunud sellisesse tegevusse kuigi innukalt. Teine lugu oli kommunistlike noortega, kes rõõmuga kaebasid oma klassikaaslaste peale, kes varem olid pilganud nende kommunistlikku hoiakut. Kalmistul käimist ning küünalde süütamist perekondade haudade ei peetud tõenäoliselt eriliseks patuks. Kodus istuti jõuluõhtul tihedalt suletud kardinate taga ja kuulati raadiost jõululaule Soomest. Paljudes korterites olid veel säilinud sõjaaegsed pimenduskatted, mis täitsid nüüd teistsugust ülesannet.
Üks kalmistu, mida väga sageli külastati, oli Raadi kalmistu Tartus, kus oli säilinud Eesti Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi hauasammas, mida mingil põhjusel ei olnud hävitatud. Tema kalmule süüdati sadu küünlaid peamiselt Tartu kooliõpilaste poolt. Kohalik miilits käis pidevalt inimesi ära ajamas ja küünlaid kustutamas, kuid asjata. Uusi küünlaid süttis pidevalt.
Kingitusi ma muidugi sain, kuid mida, seda ma enam ei mäleta. Ilmselt midagi väikest, sest tol ajal ei olnud kombeks hellitada lapsi rohkete kingitusega. Ja mida siis õieti oligi saada? Mõni raamat, lauamäng, mänguasi või midagi sellist. Kuna õppisin lugema varakult, oli raamat üks tõenäolisem kingitus. Kahjuks ei olnud siis olemas raamatuid, kus ei oleks ülistatud nõukogude võimu ja nõukogude inimesi. Sageli valmistas ema ise oma perele mingeid riideesemeid kingitusteks.
Selgemad mälestused on Tallinnas Nõmmel elatud ajast. Kuuse saime Nõmme turult, kui neid üldse oli müügil. Mõnikord neid ei olnud ja pidime olema rahul ainult kaunistatud kuuseokstega. Jõuludest ei räägitud ametlikult kusagil. Kaugel sellest! Tegemist oli ju kapitalistliku maailma pühadega, mis lisaks kõigele olid veel religioosset päritolu. See ei sobinud kuidagimoodi kokku nõukogude ideoloogiaga. Vastupidi. Juba ammu enne jõule algas kodanike ideoloogiline töötlemine, kus tehti selgeks, et meie esivanemad ei olnud kunagi pühitsenud jõuluid, vaid nääripühi. Hoolimata sellest, et peaaegu kõik kirjandusklassikud rääkisid just jõuludest.
Millised on üldse eestlased jõulutoidud? Päris kindlasti kuuluvad nende hulka verivorst, või seapraad hapukapsa ja pohlamoosiga. Valmistati ka tanguvorsti ehk valged vorste, milles oli pekitükke. Magustoiduks tegi ema alati rosinasaia ja kompotti vahukoorega. Need kaks viimast on meie peres traditsioonilisteks jõulutoitudeks tänapäevanigi. Põhitoit võis igal aastal erineda sõltuvalt sellest, mida poes juhtus olema. Sageli oli verivorsti müük isegi keelatud jõuluajal.
Hilisemal ajal elu muutus vabamaks ja jõulude tähistamine ei olnud enam karistatav. Siiski peeti koolides silmas neid õpilasi, kes puudusid koolist pühade ajal. Mingeid rahvuslikus stiilis õnnitluskaarte hakkas olema kauplustes müügil. Need ei olnud küll veel jõulukaardid sõna otseses mõttes, kuid kõlbasid selleks siiski. Küünlad muutusid kvaliteedilt ja välimuselt paremaks ja kuuseehteid ilmus poodidesse juba enne jõuluidki. Kirikuskäimine ei tekitanud enam probleeme isegi õpilaste hulgas ... ja kummalisel kombel see vähenes. Soome televisioon tõi jõulumeeleolu igasse Põhja-Eesti koju. Kaugemale pilt kahjuks ei ulatunud. Esimesed Soomest saadetud jõulukaardid olid tõepoolest vaatamist väärt.
Mis on muutunud nn. vabaduse ajal? Jõulud on ametlikud, jõulukinke võib mitte ainult vabalt osta, vaid neid isegi surutakse peale. Tänavad on kaunistatud, jõululaatasid peetakse peaaegu igas linnas, jõulureklaamid ilmuvad tänavapilti juba novembris. Aga midagi on puudu! Puudub jõulumeeleolu, mis on asendatud ostuhullusega. Kui Jeesus tõesti peaks tänapäeva maailma saabuma, siis esimese tööna ta läheks otsima köit, et teha sellest piitsa. Ja piitsutamist oleks palju, kuni inimesed mõistaksid, et jõulud ole kaubanduslik, vaid vaimne pidu. Seda isegi nende jaoks, kes ei ole usklikud.
Kirikuskäimisega oli seotud risk. Eesti rahvas on suhtunud üsna leigelt religiooni, kuid jõulude ajal ilmnes inimestel teatav protestivaim, mis sundis neid külastama jõuluõhtuseid jumalateenistusi ohule vaatamata. Seal kuulutatud jõulusõnum oli otsekui vastukaaluks igapäevaelus kuuldavale propagandale, mida kuuldi raadiost ja loeti ajalehtedest. Tavalisele kodanikule ei kujutanud see erilist ohtu, kuid ameti poolest kaalukama isiku jaoks võis see saada saatuslikuks. Lihtne anonüümne pealekaebus võis ettevaatamatu kodaniku kanda musta nimekirja. Õpilaste puhul olukord oli tõsisem. Kirikud olid jõulude ajal õpetajate ja usinate kommunistlike noorte piiramisrõngas. Kirikusse jõudmiseks tuli sageli riietuda täiskasvanute üleriietesse ja loota, et selle kooli patrull ei juhtu nägema. Mõned tüdrukud võtsid ema suure salli, mis kattis tõhusalt nägu ja suuremad poisid isa mantli ja kaabu. Vahelejäämise korral järgnes karistus. Kõik sõltus loomulikult õpetajatest. Suurem osa neist oli saanud oma kasvatuse ja meelsuse vabariigi ajal ega suhtunud sellisesse tegevusse kuigi innukalt. Teine lugu oli kommunistlike noortega, kes rõõmuga kaebasid oma klassikaaslaste peale, kes varem olid pilganud nende kommunistlikku hoiakut. Kalmistul käimist ning küünalde süütamist perekondade haudade ei peetud tõenäoliselt eriliseks patuks. Kodus istuti jõuluõhtul tihedalt suletud kardinate taga ja kuulati raadiost jõululaule Soomest. Paljudes korterites olid veel säilinud sõjaaegsed pimenduskatted, mis täitsid nüüd teistsugust ülesannet.
Üks kalmistu, mida väga sageli külastati, oli Raadi kalmistu Tartus, kus oli säilinud Eesti Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi hauasammas, mida mingil põhjusel ei olnud hävitatud. Tema kalmule süüdati sadu küünlaid peamiselt Tartu kooliõpilaste poolt. Kohalik miilits käis pidevalt inimesi ära ajamas ja küünlaid kustutamas, kuid asjata. Uusi küünlaid süttis pidevalt.
Kingitusi ma muidugi sain, kuid mida, seda ma enam ei mäleta. Ilmselt midagi väikest, sest tol ajal ei olnud kombeks hellitada lapsi rohkete kingitusega. Ja mida siis õieti oligi saada? Mõni raamat, lauamäng, mänguasi või midagi sellist. Kuna õppisin lugema varakult, oli raamat üks tõenäolisem kingitus. Kahjuks ei olnud siis olemas raamatuid, kus ei oleks ülistatud nõukogude võimu ja nõukogude inimesi. Sageli valmistas ema ise oma perele mingeid riideesemeid kingitusteks.
Selgemad mälestused on Tallinnas Nõmmel elatud ajast. Kuuse saime Nõmme turult, kui neid üldse oli müügil. Mõnikord neid ei olnud ja pidime olema rahul ainult kaunistatud kuuseokstega. Jõuludest ei räägitud ametlikult kusagil. Kaugel sellest! Tegemist oli ju kapitalistliku maailma pühadega, mis lisaks kõigele olid veel religioosset päritolu. See ei sobinud kuidagimoodi kokku nõukogude ideoloogiaga. Vastupidi. Juba ammu enne jõule algas kodanike ideoloogiline töötlemine, kus tehti selgeks, et meie esivanemad ei olnud kunagi pühitsenud jõuluid, vaid nääripühi. Hoolimata sellest, et peaaegu kõik kirjandusklassikud rääkisid just jõuludest.
Millised on üldse eestlased jõulutoidud? Päris kindlasti kuuluvad nende hulka verivorst, või seapraad hapukapsa ja pohlamoosiga. Valmistati ka tanguvorsti ehk valged vorste, milles oli pekitükke. Magustoiduks tegi ema alati rosinasaia ja kompotti vahukoorega. Need kaks viimast on meie peres traditsioonilisteks jõulutoitudeks tänapäevanigi. Põhitoit võis igal aastal erineda sõltuvalt sellest, mida poes juhtus olema. Sageli oli verivorsti müük isegi keelatud jõuluajal.
Hilisemal ajal elu muutus vabamaks ja jõulude tähistamine ei olnud enam karistatav. Siiski peeti koolides silmas neid õpilasi, kes puudusid koolist pühade ajal. Mingeid rahvuslikus stiilis õnnitluskaarte hakkas olema kauplustes müügil. Need ei olnud küll veel jõulukaardid sõna otseses mõttes, kuid kõlbasid selleks siiski. Küünlad muutusid kvaliteedilt ja välimuselt paremaks ja kuuseehteid ilmus poodidesse juba enne jõuluidki. Kirikuskäimine ei tekitanud enam probleeme isegi õpilaste hulgas ... ja kummalisel kombel see vähenes. Soome televisioon tõi jõulumeeleolu igasse Põhja-Eesti koju. Kaugemale pilt kahjuks ei ulatunud. Esimesed Soomest saadetud jõulukaardid olid tõepoolest vaatamist väärt.
Mis on muutunud nn. vabaduse ajal? Jõulud on ametlikud, jõulukinke võib mitte ainult vabalt osta, vaid neid isegi surutakse peale. Tänavad on kaunistatud, jõululaatasid peetakse peaaegu igas linnas, jõulureklaamid ilmuvad tänavapilti juba novembris. Aga midagi on puudu! Puudub jõulumeeleolu, mis on asendatud ostuhullusega. Kui Jeesus tõesti peaks tänapäeva maailma saabuma, siis esimese tööna ta läheks otsima köit, et teha sellest piitsa. Ja piitsutamist oleks palju, kuni inimesed mõistaksid, et jõulud ole kaubanduslik, vaid vaimne pidu. Seda isegi nende jaoks, kes ei ole usklikud.