Ihaldusväärne Soome
Minu mälestused Soomest ulatuvad kaugele lapsepõlve. Meil oli aastaid kodus kuubikujuline pappkarp kummaliste sõnadega: Päällyskenkiä, Överskor. Ma ei mäleta, kas ma püüdsin kunagi teada saada, mida see arusaamatu sõnapaar tähendas. Ometi kordasin mõttes iga kord, kui juhtusin seda karpi nägema, just neid sõnu, nagu omamoodi mantrat. Minule kujunes see teatud müsteeriumiks, kuni paarikümne aasta pärast mõistatus lahenes. Selgus, et tegemist oli lihtsalt naiste botikute pakendiga ja sisu nimetusega soome ja rootsi keeles. Seega - ei mingisugust müsteeriumi.
Järgmisena on jäänud meelde Soome raadiosaade. Emal oli kombeks kuulata iga päev kell 12 algavat "Kalle Kusta Korki seiklusi". Kui palju ta sellest aru sai, on muidugi iseasi, sest soome keele oskusega ta ei hiilanud. Minule oli sellel saatel teistsugune tähendus. Kell 13 kuulutasid Turu Toomkiriku kellad keskpäeva (aeg Soomes oli tunni võrra taga meie omast) ja seega ka minu kooliminekut, kuna käisin õhtupoolses vahetuses, mis algas kell 14.
Kolmas mälestus Soomest on pisut konkreetsema iseloomuga. Nimelt külastas aastal 1956 meie kooli, Tallinna 10. Keskkooli (praegust Hiiu Gümnaasiumi) soome haridustöötajate delegatsioon. Loomulikult ei puutunud meie, õpilased, vahetult kokku külalistega ja vaevalt seda oleks lubatudki, kuid vähemalt näha me neid saime. See oli siis minu esimene lähem kontakt elavate soomlastega.
Kui uks vabasse maailma püsis suletuna seitsme riivi ja luku taga, siis aken sinna hakkas tasapisi praotuma. Peale Soome televisiooni töölehakkamist leidsid nupukad Põhja-Eesti tehnikamehed mooduse üle lahe tuleva signaali vastuvõtmiseks. Esialgu oli see võrdlemisi nõrk ja antennid Tallinna majade katustel omandasid üsna üleloomulikud mõõtmed. Tulemus jäi kvaliteedi poolest sageli kesiseks ja tihtipeale ei olnud võimalik aru saada, kas tegemist on missivalimistega või dokumentaalkaadritega Teisest Maailmasõjast. Kuid saade tuli vabadusest ja see oligi tähtis. Hiljem, kui uus mast Soomes valmis, muutus pilt ka eestlaste pildikastides korralikuks. Nii sai varsti soome telekokk Väiski naeratav nägu eestlastele tuntumaks, kui meie oma parteibosside ja riigijuhtide füsiognoomiad. Uudiseid saime edaspidi peamiselt Soome vahendusel. Kellelegi ei tulnud mõttessegi vaadata neid Moskva "Vremja" tendentslikult telekanalilt. Reklaame ahmisime kõik, olgugi, et nii mõnigi neist tundus üsna lapsikuna.
Vahepeal möödus palju aastaid. Saabus aasta 1967. "Vanemuine" oli juba paar aastat toonud esimesi uudistavaid põhjanaabreid Tallinna. Siinseid inimesi oli üle lahe pääsenud vast ehk paari käe sõrmedel üleloetav kogus. Nõukogude Liit kaitses kiivalt oma kodanikke manduva kapitalismi mõjudega kokkupuutumise eest. Eelpool nimetatud aastal kohtusin juhuslikult kahe soomlasest mehega. Ei, ma ei läinud küsima närimiskummi ega ka mitte pastapliiatseid. Seda ei ole ma teinud kunagi. Ka ei teinud ma midagi, et seda tutvumist soodustada. Lihtsalt minult küsiti teed hotell "Tallinna" juurde. Mingil määral oli minu raadiokuulamisest ja televiisorivaatamisest kasu olnud, nii et ma aru sain ja isegi külalised kohale suutsin juhatada. Meestel ei olnud kiiret. Nad kutsusid mind kaasa hotelli, et lihtsalt veidi vestelda. Vestluseks sai seda toimingut vast üsna tinglikult nimetada, kuid aru me üksteisest saime. Mehed olid keskealised ja minu jaoks väga soliidse ning hoopis erineva käitumisega, kui see, millega ma olin harjunud. Igatahes vahetasime me peale umbes tunniajalist vestlust aadresse.
Esimene kiri või õigemini postkaart tekitas põnevust. Oli see ju esimene sõnum, mille ma sain väljapoolt meie riigi raudset piiri. Kirkavärviline postkaart Helsingi vaatega käis käest kätte, kutsudes esile vaimustust. Polnud just palju neid, kes sellisega võisid uhkustada. Lugu juhtus augustis ja juba paar päeva hiljem panin end kirja Tallinna Keeltekursustele soome keele gruppi. Meenutan siiani tänutundega meie õpetajat Inger Tamme, kes tegi avas meile soome keele saladused nii põhjalikult, et olen neid hiljem kasutanud ka ise teistele edasiandmiseks.
Meie tutvus soomlastega arenes. Esimesed kirjad kirjutasin sõnaraamatu abil. Hiljem mustandeid vaadates oli põhjust naerda, aga asja ajasid nad ära. Minu uued tuttavad ja nende pereliikmed külastasid Tallinna igal aastal. Ka pakke tuli paar korda aastas. Tegelikult oleks põhjust neist pakkidest, õigemini pakisaamistest ja -saatmistest pikemalt rääkida. Arvan siiski, et see ei kuulu praeguse teema hulka. Küllatki paljud mäletavad seda pisikest ruumi endisel Lomonossovi, praegusel Gonsiori tänaval, mis oli täidetud ootavatest ja närvilistest klientidest.
Minu soome keele oskus täienes ja pikapeale suurenes ka meie, minu ja minu abikaasa tuttavate soomlaste hulk. Võibolla on raske uskuda, et me ei teinud selleks mingeid omapoolseid pingutusi.Tippaegadel tuli meil saata Soome 32 jõulukaarti! Muidugi kaasnes sellega ka külaliste vastuvõtmine ja igakordne seletamine, miks me ei tule omakorda neile külla. Soomlastele ei mahtunud pähe seik, et me ei saa reisida 80 km kaugusele, samas, kui me võime sõita läbi kogu ääretu Nõukogude Liidu ilma mingite piiranguteta. Tõsi: söönu ei mõista näljast! Külalisi võis tinglikult jaotada kahte klassi. Esimesed olid need, kelle tulekust siirast heameelt tundsime. Need teised aga ... jah, nii mõnigi kord tekkis tahtmine nende tulekuks lahkuda kodust üsna-üsna kaugele. Ja neid ei olnud sugugi vähe. Aga viisakus nõudis ka nende korralikku vastuvõtmist ja kostitamist. Kuidas kostitamisega lood olid, seda teavad tolleaegsed inimesed hästi, kes mäletavad olukorda meie kauplustes. Kuid eesti perenaised tegid imet ja vastuvõtulauad olid kaetud parimas rahvuslikus vaimus.
Käisime üsna tihti vastu võtmas ja ära saatmas oma tuttavaid. Tollane väike sadamapaviljon ei mahutanud kõiki inimesi. Pealegi oli see suletud kohalike jaoks laeva saabumise ajal. Ootajate mass ummistas väljaku. "Igaühe jaoks on kuskil keegi ... !" Võimalik, et mitte kõik need inimesed ei tulnudki vastu oma tuttavatele, vaid lihtsalt uudistama. Külaliste lahkumise päeval saime siiski siseneda pühasse sadamahoonesse. Esimest korda saime maitsta ka kuulsat "Coca-Colat". Pettumus! Nii mõnigi meie tolleaegne limonaad oli hoopis maitsvam.
Tee laevale viis mööda traattõketest, mille taga igatsevate nägudega mahajääjad saatsid pilkudega oma vaba inimese staatust omavaid soome tuttavaid. Ühel soome daamil oli ununenud kotti kohvipakk, mille ta siis üle aia oma ärasaatjale viskas. Selle oleks ta pidanud tegemata jätma! Vähem kui 10 sekundiga tormas sadamaehitusest välja kaks miilitsat, kes soomlaste pahameelehüüetest hoolimata õnnetu kohaliku siseruumidesse tirisid. Seejuures ei tulnud agaratele mundrimeestele pähegi, et selle kohvipaki oleks külaline võinud ju vabalt ka eelnevalt üle anda. Aga tuntud nõukogude valvsus ilmutas ennast taas. Rahvavaenlane ju ei maga!
Aasta 1970 tõi kaasa suure muutuse minu elus. Põhjuseks oli hotell "Viru", täpsemini selle ehitajad. Olen kogu oma elu töötanud elektrikuna. Nüüd organiseerisid meie asutuse (Teeninduskombinaat "Ühendus") elektrikud kokkusaamise soome kolleegidega. Selle tulemusena leidsin nende hulgast paar head sõpra, kellega jäi side püsima ka peale hotelli valmimist. Kui minu esimesed tuttavad olid pärit Helsingist, siis uued tuttavad esindasid peaaegu kogu Soomet. Nende hulgas oli savolasi, hämelasi, karjalasi. Kogu see keelemurrete paabel mattis oma alla minu siiani klassikalise soome keele. Aga mis kõige huvitavam: see ei matnud enda alla minu keeleoskust. Pigem vastupidi - senine steriilne soome keel muutus hoopis elavamaks ja huvitavamaks. Hiljem on nii mõnigi soomlane imestanud, kuidas ma tean sõnu, mis ei ole arusaadavad isegi mitte kõigile soomlastele. Keeltekursustel, kus ma sel ajal veelgi käisin, ei tekitanud minu mitmest murdest kokkulapitud keel õnneks siiski probleeme.
Tutvused viisid omakorda uute tutvusteni ja aastad järgnesid aastatele. Vahepeal oli minu abikaasal õnnestunud tutvuse kaudu Siseministeeriumis siiski saada viisa kuuajaliseks külaskäiguks. (Nõukogude võim on kogu maa elektrifitseerimine pluss ... tutvused!) Sealt naastes rääkis ta Soomest ainult ülivõrdes!
Lõpuks, aastal 1988 naeratas õnn ka meile. Saime ametliku kutse külaskäiguks. Kutse kutseks, kuid siis alles see kadalipp algas: avaldused, iseloomustused töökohtadest, rohkem, kui ööpäevane ootamine Soome konsulaadi ukse taga Sütiste teel, rahavahetus täistuubitud pangasaalis Kingissepa tänaval. Ka sellest kõigest võiks kirjutada omaette olukirjelduse. Usun, et seda kadalippu mäletavad veel praegugi sajad inimesed. Välispass Siseministeeriumi osakonnast ("Lugege ja tundke kadedust - olen Nõukogude Liidu kodanik!").
Ja siis lõpuks ... ! Tinase pilguga piirivalvur vaatamas sinu hinge salajasematesse soppidesse, tollimeeste mitte vähem kahtlustavad pilgud ja siis avanes uks!!! Uks vabasse maailma, ehkki seisime veel kodumaisel asfaldil. Laevatrepp, nagu tee taevasse. Mõned protseduurid, mis eelnesid laeva sisenemisele ja siis olime me seal. Kohal! Lõpuks ometi! Minule, kes ma olin siiani viibinud vaid Aegna saarele sõitval laevukesel, oli see muidugi tohutu elamus. Kui me olime oma just selleks otstarbeks ostetud reisikotid paika pannud, läksime laevaga tutvuma. Õnneks jõudsime laevalaele just siis, kui sadam hakkas kaugenema. Hingasime kergendatult, sest nüüd oli teekond kindel.
Helsingisse saabumine oli vapustav. Õhtuhämaruses süttinud tuled valgustasid lummavaid saarekesi, vasakule jäi majesteetlik ja salapärane Suomenlinna, taamal säras Helsingi tuhandete tulede valguses. Seninägematu vaatepilt, millist ma ei ole kogenud enam kordagi nii hingematvana, kui see oli meie esimesel saabumisel. Kaunis on see siiski veel praegugi.
Naeratavad tollimehed, sõbralikud politseinikud oli vaatamisväärsus omaette. Seni olime harjunud vaid oma kohalike ametimeeste jäiga suhtumisega, mille tagant ei paistnud inimest. Nüüd oli kõik vastupidi. Inimene oli enne ametit! Ma oleksin tahtnud astuda igaühe juurde ja suruda tal kätt ja tänada. Lihtsalt tema olemasolu eest, ei midagi rohkemat. Inimesele on vaja vaid seda, et temaga ollakse sõbralik. Kas seda on palju nõutud?
Meie tuttavad olid ootamas. Tolliformaalsused läksid lennul ja olimegi teel Kirkkonummele, meie pererahva koju. Ilm oli hämardunud ja autoaknast vilksas mööda ah, nii ahvatlevaid kaupluseaknaid ja hiliseid jalutajaid. Kogu 30 kilomeetri pikkuse teekonna ajal istusin pilk pööratud väljapoole, et mitte lasta kaduda ka kõige pisemal detailil selle autosõidu jooksul. Vaevalt kuulasin, mida rääkis ülejäänud matkaseltskond.
Juba algava öö pimeduses (oli augusti lõpp) saabusime kohale. Silm ei suutnud haarata enam suurt midagi, kui sammusime meie peatuspaiga suunas. Väike, hubane maja, sisustatud tagasihoidlikult, kuid meie jaoks piisavalt luksuslikult. Esimene öö võõrustajate katuse all meile seatud toas. Elamuse sain hommikul, kui aknast avanevas vaates nägin männioksal askeldavat tihast. Iseenesest ei olnud vaatepilt mingil moel ebatavaline. Just samasugused männid tervitavad mind meie Tallinna kodus igal hommikul ja samasugused tihased lendlevad oksalt oksale ka Tallinnas. Mind võidaks pidada lapsemeelseks, kuid mina nägin selles linnukeses vabaduse sümbolit. Minu jaoks kujutas väike tiivuline olevus vabadust võibolla paremini, kui mistahes vabadusesammas. Tema oli vaba, meie mitte! Ma ei mõelnud tollal sellele, et ka meie eesti tihased ei ole ahistatud kõikvõimalikest piiridest. See siin aga oli soome tihane, järelikult vabaduse lind! Nimetage mind lapsikuks, kui soovite!
Järgmine päev oli laupäev. Esimeseks asjaks oli kohaliku kaupluse külastamine. Pererahva jutust olime järeldanud, et tegemist on tagasihoidliku lähikauplusega. Avanev vaatepilt kõneles muust! Jah, see ei olnud suur müügikoht. Kuid kaubad! Näis, nagu oleks kogu Soome müügiartiklid kokku kogutud ainult sellesse kohta. Nii palju kaupa ei võinud ju ühes kaupluses igapäevaselt olla. See oli ebareaalne! Ja ometi oli see tegelik olukord, mitte unenägu. Kaubakuhjad vaatasid vastu riiulitelt, isegi põrandalt. Meie silmad ahmisid kõike, niihästi mahedavärvilisi plastmassnõusid, kui köögitarbeid, riietusesemeid ja jalanõusid. Minu omad lisaks veel küllaltki väikest tööriistavalikut, mis minu mõistes oli uskumatult suur. Hiljem suuri kaubamajasid külastades, tänasime õnne, et olime saanud esmakogemuse väikeses poes.
Helsingist pole mõtet põhjalikult rääkida, kuna praeguseks on seal viibinud juba iga teine eestlane või vähemalt tallinlane. Või kui ei ole, siis on ka Eestis samasuguseid ostumekasid kõikvõimalike super-, hüper- ja kes teab, misnimeliste marketite näol. Tollasele nõukogudemaa inimesele näis kõik Eldoraadona, muinasjutumaana. Kui meie Põhja-Eestis olime Soome televisiooni leviväljas ja olime näinud murdosagi tegelikkusest, siis mida pidid ütlema ja mõtlema need eestlased, kes seda ei olnud kunagi näinud? Sattudes esimest korda suurde kaubamajja (meil oli selleks Anttila), keeldus silm nähtavat uskumast. Tegelikult ei harjunudki ma nende kahe nädala jooksul, mis me Soomes viibisime, suurte kaubamajadega. Palju kodusematena tundusid väikesed kauplused. Kuid nendes oli see viga, et alati tuldi küsima meie soove ja abi pakkuma. Asi, millega üks nõukogude teenindusega harjunud inimene ei osanud kohaneda. Meie jaoks oli see isegi piinlik, kuna erilisi oste me endale lubada ei saanud. Sellegipoolest olid kõik müüjad lahked ja naeratavad.
Äritsemisandega ei ole elu meid õnnistanud. Seetõttu jäid meie kaasatoodud viinad ja muud kaubad pererahvale kingitusteks. Ega kaasa viia palju polnudki. Alkoholikogus oli piiratud, suveniire loomulikult võis kaasa võtta. Neid siis saigi ostetud, peamiselt nahkesemetena, mis soomlastele meeldisid. Nende hulka kuulus veel mõni linane laudlina või linik. Ja muidugi eesti leib, mis oli Soomes hinnatud artikkel. Sellega piirdus meiepoolne kaubavalik. Meie suurimaks ostuks Soomes oli väike 13-tolline televiisor, mis töötab veel nüüdki 20 aastat hiljem. Noh, ja muud pudi-padi. Mina tööriistu, abikaasa kosmeetikat ja mõne riidehilbu.
Nüüd õnnestus mul viibida ka kuulsas Turu Toomkirikus, millest oli mul mälestus juba lapsepõlves tema kellahelina näol. Sain katsuda oma käega tema eakat müüri. Helsingi sai peagi tuttavaks. Seda siiski ainult oma kesklinna poolest. Ja muidugi kauplused, kauplused, kauplused!
Kaks nädalat möödus ruttu. Pererahva pisike Subaru Justy ei suutnud mahutada meie kraami tänu televiisorikastile. Seega söitsime meie bussiga Helsingisse, nemad autoga. Tolliprobleeme Soomes ei olnud. Keegi ei küsinud ega vaadanud midagi. Juba olimegi oma pagasiga laeval ja kojusõit algas. Jälle möödusid saarekesed, ikka ähmasemaks muutus Helsingi siluett, kuni sellest jäi ainult aimatav kriipsuke taevaserval. Ees ootas Tallinn.
Jah, Tallinn ootas tõesti. Ja koos Tallinnaga ka tollimehed, piirivalve oma punatäheliste mütsidega ja tuntud nõukogude bürokraatia. Ei mingit naeratust, vaid ametniku jäiselt nõudlik silmavaade. Tollideklaratsioonid, passid, pagasi läbivaatus. Konveier tegi oma tööd. Taksod ootamas sadamas. "Ainult markade eest!" Kus olid nüüd nõukogude miilitsa silmad, sest tegemist oli ju selge valuutaseaduse rikkumisega? Ja siis vilksatasid autoaknast mööda tuttavad kohad. Kauplused, kus haigutas tühjus ja kus müüja võis oma suva järgi sind kas läbi sõimata või sinust mitte välja teha. Hall õhukirme, mis nüüd tundus Helsingi kirgaste värvide kõrval eriti silmapaistev. Saabumine teise maailma oli valuline.
Hiljem olen sõitnud sama teed veelgi, kuid kunagi ei ole elamus olnud nii suur ega kontrast kahe maailma vahel nii tohutu, kui esimesel korral. Uudsuse võlu oli vähenenud. Nüüd, mil Helsingisse sõitmine ei erine kuigivõrd sõidust Pärnu, ei oska noored inimesed enam ette kujutadagi, milliseid jõupingutusi pidi Eesti NSV kodanik tegema, milliseid bürokraatiatõkkeid ületama, et saada korrakski väljuda raudse eesriide embusest ja tunda ennast vaba inimesena vabal maal.