Exegi monumentum*
Avaldatud Maalehes 1999.a.
Olen valitsusliige, olen ärimees kuulus,
mind hüütakse prominendiks.
Vabariik toob mul`kasu, minu amet on tulus,
kogu Eesti ma Läänele rendiks.
Mul on raha kui raba, mul on rikkust ja võimu,
mul on piisavalt paksu nahka.
Ei kuula ma üldse altpoolt tulevat sõimu,
suudan vaikima sundida rahva.
Mulle aitab, kui leidub paar lolli, kes kiidaks,
kes mu nime teeks kuulsaks maailmas.
Siis ma kaugetel randadel aega vaid viidaks,
oma heaolu pidades silmas.
Kes sööb või kes nälgib, kes sootumaks sureb,
mina ainult vaid lõksutan lõugu.
Mul on silme ees ainuke tõsine mure:
äkki olen liig maamehe tõugu.
Ehk olingi kunagi roosakat värvi,
et mitte ütelda - punane.
See ajada ei tohiks kedagi närvi,
see asi on möödun`d, on tunane.
Keegi pidi ju tollalgi Eesti eest seisma,
kaitsma ta juuri ja tüvesid.
Seepärast tookord punaparteis ma
maitsesin tollaseid hüvesid.
Nüüd kahman ma kokku küll kulda, küll vaske,
ei see tegevus tekita raskust.
Selles ametis paar aastat olla mind laske -
viimse sendi teil imen ma taskust.
Mu uni on hea, äri edeneb hooga,
mul arved vaid paisuvad pangas.
Aastapäevaparaadil mu kohal voogab
sini-must-valge kangas.
* (ma) samba püstitan
Ehk siiski kord ...
Kunagi saab ükskord otsa
iga rahva kannatus.
Liiga kaua võõrad kontsad
Eestimaad on tallanud.
Ajas rahvas selja sirgu,
ütles oma tahtmise.
Ühtses peres lootus virgus
Seisis rahvas õnne eest.
Seisid uhkelt Balti ketis,
noor ja vana seisid seal.
Näis, et seda ühtset hetke
purustada ei saa eal.
Tõusis päike, heledana
näitas selges valguses,
et meil käia pikk on rada,
oleme vast alguses.
Tulid tuuled, uued tuuled,
uued luuad pühkisid.
Omaarust kõntsakorra
vanalt võimult nühkisid.
Siiski kõik need uued luuad,
pikapeale kuluvad.
Luuamehed varsti leidsid
ametid nii tulusad.
Enam pühkimiseks rammu
jätkunud ei sootukski.
Rahval aga juba ammu
kadunud on lootuski.
Uuel võimul vanad kombed,
ahne pilk on silmades.
Pilvisena paistab homne,
pilved on ka südames.
Raputati Vene ike
oma turjalt kunagi.
Kas ka ükskord nüüdsest klikist
saame vabaks samuti?
Olen valitsusliige, olen ärimees kuulus,
mind hüütakse prominendiks.
Vabariik toob mul`kasu, minu amet on tulus,
kogu Eesti ma Läänele rendiks.
Mul on raha kui raba, mul on rikkust ja võimu,
mul on piisavalt paksu nahka.
Ei kuula ma üldse altpoolt tulevat sõimu,
suudan vaikima sundida rahva.
Mulle aitab, kui leidub paar lolli, kes kiidaks,
kes mu nime teeks kuulsaks maailmas.
Siis ma kaugetel randadel aega vaid viidaks,
oma heaolu pidades silmas.
Kes sööb või kes nälgib, kes sootumaks sureb,
mina ainult vaid lõksutan lõugu.
Mul on silme ees ainuke tõsine mure:
äkki olen liig maamehe tõugu.
Ehk olingi kunagi roosakat värvi,
et mitte ütelda - punane.
See ajada ei tohiks kedagi närvi,
see asi on möödun`d, on tunane.
Keegi pidi ju tollalgi Eesti eest seisma,
kaitsma ta juuri ja tüvesid.
Seepärast tookord punaparteis ma
maitsesin tollaseid hüvesid.
Nüüd kahman ma kokku küll kulda, küll vaske,
ei see tegevus tekita raskust.
Selles ametis paar aastat olla mind laske -
viimse sendi teil imen ma taskust.
Mu uni on hea, äri edeneb hooga,
mul arved vaid paisuvad pangas.
Aastapäevaparaadil mu kohal voogab
sini-must-valge kangas.
* (ma) samba püstitan
Ehk siiski kord ...
Kunagi saab ükskord otsa
iga rahva kannatus.
Liiga kaua võõrad kontsad
Eestimaad on tallanud.
Ajas rahvas selja sirgu,
ütles oma tahtmise.
Ühtses peres lootus virgus
Seisis rahvas õnne eest.
Seisid uhkelt Balti ketis,
noor ja vana seisid seal.
Näis, et seda ühtset hetke
purustada ei saa eal.
Tõusis päike, heledana
näitas selges valguses,
et meil käia pikk on rada,
oleme vast alguses.
Tulid tuuled, uued tuuled,
uued luuad pühkisid.
Omaarust kõntsakorra
vanalt võimult nühkisid.
Siiski kõik need uued luuad,
pikapeale kuluvad.
Luuamehed varsti leidsid
ametid nii tulusad.
Enam pühkimiseks rammu
jätkunud ei sootukski.
Rahval aga juba ammu
kadunud on lootuski.
Uuel võimul vanad kombed,
ahne pilk on silmades.
Pilvisena paistab homne,
pilved on ka südames.
Raputati Vene ike
oma turjalt kunagi.
Kas ka ükskord nüüdsest klikist
saame vabaks samuti?
Pingviinide paraadi eel
Ootavad prouad siidis ja sametis,
härrad frakis ja frakitud.
Tähtsaimad kujud tähtsamais ameteis,
ordenitesse pakitud.
Seal on prouad ja härrad nii ehedad
sinivereliste klassist.
Hiljuti olid veel seltsimehed nad.
(Seda meenutada ei passiks)
Kõigil on pilkudes külma närvi.
Alles ei ole neil meelsust tunastki.
Keegi ei mäleta eelnevat värvi.
Heleroosat või lausa punastki,
Minevik ununud aegadepikku,
ehkki mitte nii kiirelt, kui tahaks.
Olevik toonud on tähtsust ja rikkust.
Õnn ju ei pidavat peituma rahas.
Kellel küünarnukid piisavalt teravad
on varsti võimul eliidi tipus.
Nende vastsel aadlikilbil nii säraval
vapiembleemiks on - tuulelipud!