Kuidas mina taevariigist ilma jäin
Jalutasin mina ühel ilusal päeval Tallinna linna peal, kui minu juurde astusivad kaks tüdruklast. Ilusad teised, kui ubinad või enamgi veel. Naeratasivad üle kogu näo ja tõivad veel käega kumbgi tere kah. Neiukesed küsisivad, kas vanapapi (see pidin mina olema) Jumalat kah usub. No tule arm appi, mul kõik ristimised, leerid ja laulatused läbi käidud, kuda ma siis ei peaks uskuma! Tüdrukud saivad selle peale väga rõõmsaks ja hakkasivad siis teineteise võidu seletama, et Ameerikas olla üks täitsa uus usk üles leitud, mis kohe paradiisi viib ja puha. Põrgust polevat mitte haisugi ja taevasse, pilve peale ei olevat kah tarvis minna, muudkui jää aga sinna, kus sa kogu elu oled elanud ja ela edasi kohe nii kaua, kui tahad ja palju kauembgi veel. Ei-noh, eks seal Ameerikas on kõik võimalik, neil masinad ja puha, aga kas siis minusugune kah võib midagi loota. Kui midagi head kusagilt tuleb, eks siis pangasaksad ja muud ärimehed on kohe küüntega kallal ja minusugusele ei jää mitte kui midagi.
Umbes nii mina küsisin näitsikutelt. Aga nemad vastasivad, et ei seal olla midagist vahet, kes on kes. Ise näitasivad muudkui klantspaberiga ajakirju, hästi ilusaid ja värvilisi. Maailmatu hulk kenasid inimesi kaane peale üles võetud. Kõik need naeratavad seal nii magusate nägudega, et kohe südamel hakkab soe. Küsisin siis tüdrukute käest, et kuidas mina ka eidega nõnna ilusasse ilma saaks. Nemad jälle seletavad, et seal pole kunsti ega kedagi, seo aga lips kaela ja tule sinnasamusesse, noh, mis ta nüüd oligi, .... ah-jah, kuningriigi saali. Ma ei saand esiteks arugi. Mis kuningriik? Meil ju puha vabariik ja nii edasi. Aga neiud seletasivad, et see on täitsa uus riik, mis ei olla siit ilmast või kuidas see oligi. Noh minul ükspuha. Eks ma ole näinud neid valitsusi igasuguseid, asi see kuningriigiski ära elada.
Jätsime siis hüvasti, nagu vanad tuttavad ja neiukesed kõndisivad oma teed. Mina läksin aga edasi, meel rõõmus, et nüüd olemegi eidega paradiisis, seo lips ette ja ela nagu kuningas. Äkki aga ehmatasin ära. Vaat, kus mait! Ma ju unustasin tüdrukutelt küsida, kas eidele peab ka lipsu ette panema või mitte. Oh hullu, kui me nüüd ei saagi selle pärast paradiisi!
.