Kodukoka pihtimused
Me ei ela selleks, et süüa, vaid sööme selleks, et elada!
Nagu alati, on vanarahva tarkustel oma tõepõhi all, kuid sellegipoolest on söömine üks inimese suurimaid naudinguid. Nii meiegi peres. Toiduvalmistamine ei ole just kes teab, kui pidulik sündmus, kuid ometi oodatud toiming.
Konservatiivse mõttelaadiga inimestena eelistab meie pere eraldiasetsevat kööki. Jah, mõningal juhul võib ju toiduvalmistamine olla atraktiivne tegevus, kuid meie eelistame selle puhul siiski privaatsust. Paratamatult kaasneb toiduvalmistamisega teatud segadus, rääkimata selle puhul tekkivatest aroomidest. Ja milleks peabki see tegevus olema avalik?
Toiduvalmistamine on meie peres jäänud aastakümnete pikkuse traditsiooni juurde. Milleks muuta, kui senine meetod toimib hästi? Nii valmistasid toite juba meie vanemad.
Aastate eest oli meil köögis gaasipliit. Peale esimest tõsisemat remonti viskasime selle välja, sest vedelgaas oli jätnud oma üsna püsivad jäljed kõikidele köögipindadele. Järele jäi vana hea puupliit ja uuendusena kaheauguline praeahjuga elektripliit.
Köögiehnika on muidugi täiustunud. Elektrilistel seadmetel on tänapäevases köögis suur roll. Kuid mitte nii suur, et sunniks unustama vana head puupliiti. Kunagi ei saa nii head toitu kaasaegsete vahenditega, kui on ahjus hautatud puder või praad.
Nõudepesumasin väikeses peres on tõeline tarbetus. Meie esimene kokkupuude selle riistaga oli Soomes, kus perenaine vedas kätte küünarnukkideni ulatuvad kummikindad, nühkis taldrikutelt ja pottidelt toidujäätmed ja ladus siis nõud pesumasinasse, mis korises, loksus, pladistas ja urises tubli kolmveerand tundi enne, kui lõpetas. Meile jäi arusaamatuks, miks ei oleks võinud näha paar minutit rohkem vaeva, et samad nõud käsitsi puhtaks pesta ja seejuures tunduvalt vähema veehulgaga. Usun, et kuulume nende inimeste hulka, kes toidunõusid käsitsi pestes säästavad loodust, sest me ei tarvita peale kuuma vee mingit loodustsaastavat pesuvahendit. Fairy`t reklaamitakse, kui enneolematu puhtuse võlurit. Tore, aga kui see võlur oma enneolematu võlujõuga (ja kontsentreeritusega) loodusesse satub, siis tegutseb see sama efektiivselt ka seal. Ainult mitte looduse huvides.
Mehaaniliste köögiriistade valik on tänapäeval rikkalik, kuid tasub natuke mõelda enne, kui ummisjalu neid ostma tormata. Kas neid on ikka tingimata vaja? Mikser? Jah, kuid oleme saanud siiani hakkama oma "väntoreliga" ja mitte halvasti. Veekeetja on loomulikult vajalik. Mahla teha võib suurepäraselt ka traditsioonilisel viisil. Röster võib olla, kuid võib ka mitte. Vajadusel saab suurepäraselt leiba ka praadida, mille tulemus on kaugelt suupärasem. Kiirkeedupotiga on meil oma kogemused. Pisut koomilised seejuures. See sai omal ajal muretsetud - ungari toode, mida tollal kauplustest taga aeti. Kuid kui see esimest korda aurujoa, miilest poole moodustas värskekapsasupi lambaliha rasv, oma ülerõhuventiili kaudu köögilakke pritsis, viskas minu abikaasa selle otsustavalt välja. Tõsi, viga oli meiepoolne, kuid sellest piisas, et masinale hingepalve lugeda. Köögikombainidega meil isiklikke kogemusi ei ole, kuid nähes selle kümneid detaile, mis kõik tuleb enne tarvitamist kokku laduda ja peale selle uuesti laiali lammutada ja ära pesta, ei meelita nähtu seda ostma. Hakklihamasinaga on tänapäeval vähe teha. Piisavalt kvaliteetset hakkliha saab turult (mitte poest!) Ka kohviveski jääb mängust välja, sest kohvivalik on rikkalik ja lisaks sellele ei ole me nii suured gurmaanid, kes peavad milligrammise täpsusega kohviretsepti koostama.
Kohvimasin on loomulikult olemas, kuid ka see leiab kasutamist peamiselt külaliste puhul. Tavaolukorras piisab lusikatäiest kohvipurust tassis ja keevast veest selle peal. Pidulikumal juhtumil võtame tarvitusele mõne allolevast riistast, mis oma soliidsele eale vaatamata, on veel täies töökorras.
Vahvliküpsetaja on ära proovitud juba õndsal nõukaajal. Töötas, ja mitte halvasti, kuid suurema osa ajast kogus see kapis tolmu. Leivaküpsetaja kohta on kuuldud nii head, kui halba, kuid ise seda muretsetud ei ole. Sidrunipress (traditsiooniline, klaasist) on olemas juba Eesti Wabariigi ajast ja on täitnud oma ülesandeid siiani laitmatult.
Grille on olnud erinevaid, kuid lõpptulemusena oleme jäänud aastakümneid ennast õigustanud, mittetraditsioonilise kuju ja vormiga riistapuu juurde. Mikrolaineahi on meil sagedases kasutamises.
Kõik need tummad abilised on veetnud meiega juba aastaid. Lisandunud on vaid üks uusim leiutus - infrapunaahi, mis on leidnud küll mõningast kasutamist, kuid suurema osa ajast jõllitab oma kahe erivärvilise silmaga köögis toimuvat.
Osa potte on õhukesest alumiiniumist, kuid nende iga hakkab tõenäoliselt lõppema põhja deformeerumise tõttu. Asemele on tulnud mõned roostevabast terasest paksendatud põhjaga potid. Kuigi on ka paar teflonpanni, ei ole kuhugi kadunud traditsiooniline malmpann ja malmist hautamispotid, mis on hea toidu eelduseks.
Puukulbid, puust pannilabidad ja võinuga on meil samuti igapäevases kasutamises. Võinuga seejuures isikliku käsitööna ehtsast kadakast valminud.
Meie majapidamises on palju ajaloolisi toidunõusid. Nii serveerime külalistele suppi ehtsast EW-aegsest tirinast, viinereid spetsiaalsest nöust ja heeringat tema passipildiga vaagnalt. Ka muud nõud - suhkrutoos, koorekann jm. on päritud esivanematelt, mida me demonstreerime tagasihoidliku uhkusega.
Puukulbid, puust pannilabidad ja võinuga on meil samuti igapäevases kasutamises. Võinuga seejuures isikliku käsitööna ehtsast kadakast valminud.
Meie majapidamises on palju ajaloolisi toidunõusid. Nii serveerime külalistele suppi ehtsast EW-aegsest tirinast, viinereid spetsiaalsest nöust ja heeringat tema passipildiga vaagnalt. Ka muud nõud - suhkrutoos, koorekann jm. on päritud esivanematelt, mida me demonstreerime tagasihoidliku uhkusega.
Ka Inglismaa kuningliku portselanitööstuse toodang on meie kodus esindatud.
Meie köök võimaldab meil valmistada enamiku toitudest, seega ei ole olnud vajadust seda moderniseerida.
Kokaks olemine
Siin peame lahutama minu abikaasa ja minu, sest meie lähtekohad on erinevad. Kui mina ei mäleta oma esimesi köögiga seotud toiminguid, välja arvatud nelja-aastase poisslapse ebaõnnestunud üritust jahvatada vändaga kohviveskis rosinaid, siis abikaasa näitas üles kulinaarset huvi juba viieaastaselt, kui ta valmistas äsjakingitud potikeses õunasuppi kõigi klassikareeglite kohaselt. Sellest alates on tema oskus köögis tegutsemises läinud pidevalt tõusuteed, mille tulemusena köök ongi jäänud tema kuningriigiks. Kuigi palju olen ka mina seal tegutsenud, kuid rohkem asjaarmastajana, kui pere toidulaua eest hoolitsejana. Mulle meeldib mõnikord katsetada midagi uut ja nii mõnigi minupoolne soovitus või avastatud retsept on saanud püsiva koha meie toiduvalmistamisel.
Tänapäevane kaubandusvõrk (mulle ei meeldi see sõna, kuid muud sobivamat ka ei leia) pakub laialdast valikut kõikvõimalike maitseainete osas. Rahvaste sõpruse ja vendluse ajastul oli kõige muu defitsiidi kõrval ka need defitsiidiks (mis ei olnud?), mis välistas võimaluse toitude mitmekesistamiseks. Põhitoiduainetest ma parem ei räägigi, sest olukorda meie tollastes kauplustes teavad kõik keskealised ja vanemad inimesed. See oligi perenaisele ja miks ka mitte peremehele kõige problemaatilisem, kuna toitu tuli valmistada võimaluste, mitte eelistuste põhjal. Praegu seab võimalustele piiri vaid üha kerkiv hind.
Toiduvalmistamine on meie jaoks siiski toidu valmistamine, mitte eelmisest päevast järelejäänud toidu ülessoojendamine. Arvatavasti valmistavad siiski vähesed perenaised toitu just sellisel määral, kui seda kulub üheks söögikorraks.
Heal kokal peab eelkõige olema hea fantaasia. Kivinenud ettekujutusega toiduvalmistamisest võib pere küll söönuks saada, kuid mitte kunagi ei teki sellist „ahaa“- või „ohoo“-tunnet, mida põhjustab millegi erilise ilmumine toidulauale. Muidugi liitub sellega ka teatav risk, ja oodatava üllatuse asemel võib sööjate nägudel peegelduda kõike muud, kui üllatust. Pigem võiks seda nimetada ehmatuseks!
Meie peres on tarvitusel peaaegu kõik toiduvalmistamismeetodid. Keedame, küpsetame, praeme ja vahel harva ka grillime. Korraliku hautamisnõu olemasolul on hautamine üks mõnusamaid toiduvalmistamisviise üldse. Kahjuks ei ole meil müügil kunagi Soomes suurt populaarsust saavutanud termospotte, milles toit valmib jääkkuumuse abil. Tõenäoliselt mõni vana-vanaema mäletab veel aegu, kui kruubi- või ka mõni muu puder pandi tekkide alla tundideks hauduma.
Loomulikult kuuluvad meie pere harrastusse ka hoidiste valmistamine. Moosid, mahlad, kurgid ja hapukapsas on iseenesestmõistetavad. Noorematena täiendasid seda loetelu veel ka seened.
Igapäevane toidulaud
Meie igapäevane toidulaud järgib teatavat rutiini. Hommikuti on laual leib, sepik, vorst või mõni muu lihaollus ja juust või kohupiim sibula, murulaugu või paprikatükikestega. Saia me ei tarvita kunagi. Hommikuse pala loputame alla mina tee ja abikaasa kohviga. Pisikeseks patuks võib pidada suutäie magusaga lõppevat hommikueine rituaali.
Lõunaks on reeglina alati kaerahelbepuder, kusjuures ka siin on meil erinevad eelistused. Abikaasa eelistab kiirkaerahelbeid, mida mina omakorda keeldun söömast, kui väheväärtuslikke. Minu jaoks on tõelised kaerahelbed ainult naturaalsed. Ka lisandid on erinevad. Kui abikaasa tarvitab oma pudrus margariini, siis mina maiasmokana panen sellele moosi.
Õhtusöök, kui seda nii võib nimetada, sest see toimub juba kella poole viie paiku, on vaheldusrikkam. Sellesse kuulub kas mõni paksem supp või muu toit, mis, nagu hommikusöökki, lõpeb alati mingi magustoiduga.
Mitte alati ei söö me liha. Olime kunagi viis aastat puhtalt taimetoitlased ja sellest ajast on säilinud mõningad eelistused. Suppe saab valmistada oivaliselt ka ilma lihata, lisades õli. Köögiviljadel on meie toidusedelis üsna suur osa. Piima tarvitame praktiliselt igasugusel kujul. Juustuna või kohupiimana hommikul, piimana pudru kõrval ja jogurtina või kohupiimakreemina õhtusöögi lõpetamiseks. Mune me ei tarvita kuigi palju. Kui on võimalus saada nn. maamune ehk siis puhtaid loodustooteid, on meil hommikusöögiks keedetud vedel muna. Kaubandusvõrgust, sealhulgas ka turult ostetud munade puhul ei või kvaliteedis just väga kindel olla.
Lihal meie toidulaual on suhteliselt vähetähtis roll. Kala kohta võib öelda sama, ehkki minu eelistuste hulka kuulub just nimelt kala. Abikaasa kahjuks ei jaga minu veendumusi ja mina kodurahu armastava mehena ei ole teda ka veenda püüdnud.
Majoneesi tarvitame salatites, ketšupit harva. Viimane leiab aset peamiselt makaronitoitude puhul ja neil harvadel kordadel, kui me grillime midagi.
Tee ja kohv on meie põhilised joogid. Mina kuulun teeparteisse, abikaasa tarvitab mõlemat. Tõsi, tõeline gurmaan ei vaataks ilmselt meie jookide poolegi, maitsmisest rääkimata. Sellist lahjat lurri ei võtaks ka paljud tavalise maitseeelistusega inimesed suu sissegi. Aga meile see sobib. Alkoholi me ei tarvita kumbki. Grillimise puhul rüüpame küll õlut, aga seegi on alkoholivaba. Karastusjookide järele meil ei ole vajadust, sest mahla, mida vette lisada, on piisavalt.
Miks me sööme just nii? Ei oska öelda. Ju siis aastate jooksul on kujunenud välja just sellised toidueelistused. Igal juhul ei tunne me, et meil millestki puudu jääb.
Meie nädalane toidusedel järgib teatavat reeglipärasust. Viimase nädala menüü oli traditsiooniline. Hommiku- ja lõunasöök on pidevalt samasugune, st. võileivad hommikuti ja kaerahelbepuder lõunaks. Õhtusöök muidugi on erinev, kuigi mitte suures mahus. Kuna meie pere koosneb vaid kahest inimesest, siis me ei valmista toitu kunagi vaid üheks päevaks. Seega ei ole meie menüüs ka suurt vaheldusrikkust. Esmaspäeval oli õhtusöögiks kartulipuder viineritega, teisipäeval sama. Kolmapäevaks valmistas abikaasa pudru ülejäägist kartulikotlette, mida sõime hapukoorega. Neljapäeval oli menüüs üks meie lemmikuid – riivitud porgand nuudlitega, mida valmistame erinevalt teistest roogadest tõesti ainult üheks päevaks. Järgnes värskekapsa hautis hakklihaga, mida jätkus kolmeks päevaks. Magustoiduks õhtusöögil oli jogurt marjadega. Ja oligi nädal läbi!
Toitu ostame paar korda nädalas selle järgi, kuidas midagi olemasolevatest tagavaradest hakkab lõppema. Põhilisteks artikliteks seejuures on leib, sepik, piim. Ülejäänud toiduaineid piisab pikemaks ajavahemikuks. Ostame niihästi poest, kui turult. Turu eeliseks on odavamad hinnad ja värskemad toiduained, poe eeliseks omakorda on selle lähedus turuga võrreldes. Seejuures jälgime tavaliselt sooduspakkumisi.
Ostetavad toidukogused ei ole suured, kuna seda ei ole ka meie vajadused. Korraga rohkem ostame kaerahelbeid, mida läheb vaja iga päev. Jagame neid sulelistega ja karvastega (oravad) ka suvel. Niisiis suudame koostöös kulutada ühe paki ära üsna ruttu.
Talvekartulid on meil olemas igal aastal. Tavaliseks koguseks on 100 kilo, millega tuleme välja kevadeni. Muid köögivilju me tagavaraks ei muretse.
Külmkapp (üsna väike) on meil tavaliselt täis. Seal on loomulikult juust-vorst, piim, koor, parajasti käsilolev moosipurk, sibulaid-porgandeid, mahlapudel ja ega sinna palju rohkem ei mahugi. Selle eest on meil köögi all kelder, kus hoiame valmistoite, kartuleid, moose ja muid hoidiseid.
Muutused toitudes ja toiduvalmistamises
Nimetamisväärseid muutusi ei ole. Vahe on ehk vaid selles, et nüüd on võimalik planeerida ette valmistatavaid toite ja neid maitsestada erinevate maitseainetega. Toiduainete valik on muidugi mõõtmatult suurem ja mitmekesisem. Nn. poolfabrikaatidest ostame koju vahete-vahel ainult pelmeene ja seljankapõhja. Muide, pelmeene ostsime ka õndsal nõukaajal ja peab ütlema, et need olid tunduvalt paremad. Kui praegustes on liha sees ainult maitseks (kui sedagi), siis tollal kujutasid pelmeenid endast korralikku liha-ampsu õhukeses taignas. Ja järelejäänud rasvasest keeduveest võis valmistada mingi supi.
Hoidiseid on meie peres tehtud igal ajajärgul. Koduste pidulaudade all mõtleme meie vaid sünnipäevalaudu, mis on samuti alati olnud rikkalikult kaetud. Kust perenaised aastakümneid tagasi need toidud välja võlusid, see on juba nende saladus.
Väljas söömas ei käinud me ka siis, kui see majanduslikult oleks võimalik olnud. Praeguste hindade juures, kus kogu pere saaks söönuks terveks nädalaks üheainsa lusikatäie mingi restoraniroa hinna eest, on see loomulikult täiesti välistatud. Ja selleks puudub ka vajadus, sest ma ei leia, et restoranis pakutav toit ületaks millegi poolest kodust toitu. Neil harvadel kordadel, kui me siiski olude sunnil mõnda söögikohta satume, on minu kindlaks valikuks kiievi kotlet.
Kas meie toiduvalmistamises on midagi muutunud? Ei ütleks. Meie maitse-eelistused on lihtsad, seega ei ole erilist vajadust ka oma menüüd muuta. Vaid harva lubame endale tükikese lõhet, millest varajasematel aastatel unistadagi ei võinud. Seevastu on kadunud vana hea suitsutursk ja suitsuräim, millest sai tõeliselt maitsvaid vormiroogi ja seejuures odavalt.
Looduslikest toiduainetest rääkides tuleb kõigepealt meelde meie aias rikkalikult kasvav naat. See tänuväärt taim annab meile hea lähteaine kevadiseks supiks. Kuid mitte ainult naat. Ka nõges, võilill, kortsleht, nurmenuku lehed ja malts leiab kasutamist. Võilillele peaks tegelikult püstitama ausamba – niivõrd mitmekülgselt kasutatav on see lihtne, kuid lähemal vaatlemisel ilus lilleke. Noored lehed on head salatina, kollane õisik tsipakese õli, hapukoore, suhkru ja näpuotsatäie soolaga on aga lausa maiuspala. Kahjuks ei saa seda kunagi piisavalt, sest kollaste kroonlehtede eraldamine kääridega on üsna tüütu ettevõtmine. Röstitud ja jahvatatud võilillejuurtest saab küllaltki joodavat kohvi. Võilillemesi ja -vein täiendavad veelgi seda loetelu. Malts omakorda on hea lihtsalt niisama peenralt võetuna ja suhu pistetuna, meenutades pisut pähklimaitset. Seened on tänuväärt toidulisa, kuid eakate inimestena on meie puhul nende korjamine nüüd juba raskendatud.
Uluki, niihästi looma-, kui linnuliha ei ole meile kunagi eriti maitsenud, seega võivad need meie poolest jäädagi metsa.
Meie firmaroad? Siin peab mõtlema. Kohe alguses tuleb meelde hästihautatud kruubipuder lihatükikestega. Omal ajal sobisid selleks pekisemad lihapalad, kuid kuna nüüd kooritakse liha nii steriilselt puhtaks, siis paratamatult jääb pekk ainult unistuseks. Aga ka tailiha eelnevalt läbipraetuna on piisavalt hea. Kunagi kuulus meie lemmikute hulka kapsalohud lambalihaga. Praeguse lambaliha kriminaalsete hindade juures jääb üle vaid elada mälestuses.
Kas midagi meie toitudest on traditsioonilised eesti rahvusroad? Mis on üldse traditsioonilised eesti rahvusroad? Hapukapsas? Ei, see on tulnud meile Saksamaalt. Verivorst? Sedagi tuntakse Saksamaal. Jääb üle vaid kama, kilu ja kaerakile. Kama sööme tihti, kuigi seda vast eraldi toiduks nimetada oleks liiga palju. Kilu on meie laual harvem. Kaerakilet ei oska tänapäeva perenaised vist enam üldse valmistada, hea, kui on kuulnudki sellest. Mina kuulun õnneks veel nende inimeste hulka, kes seda on saanud, tänu oma emale – suurepärasele kokale.
Kui siiski mitte juuksekarva lõhki ajada, siis võib öelda, et teeme sageli mulgikapsaid, mis peaks ju viitama siiski meie rahvusköögile. Et ma ka ise pärinen esivanemate poolt Viljandimaalt, tuli alles hiljuti välja. Seega olen niihästi eesti, kui ka maakonna rahvusroa patrioot.
Kohalik tooraine kõlab hästi ja patrioodina peaks igati kodumaist toetama, kuid kahjuks on ka meie sissetulek kodumaine, mis välistab tunduvalt kallima kohaliku kauba ostmise. Kui „Tere“ piim maksab 65 senti liiter ja „Alpenrose“ sama toode vaid 50, siis ei ole vaja erilist Igor Mangi ettenägemisvõimet, et ära arvata, kumba me ostame.
Kui aastate eest sain leti alt tollal defitsiitse Salme Masso raamatu „Rahvaste toite“, millest kujunes vähemalt mõneks ajaks meie kodus köögipiibel, siis sai sealt valitud võimaluste järgi toite, mida valmistada. Toite oli raamatus loomulikult palju, kuid mul ei tulnud mõttessegi minna otsima kusagilt näiteks kookospiima või tšillipulbrit, rääkimata muudest eksootilistest lisanditest. Seega jäid sõelale need road, mille toormaterjal tollastes tingimustes enam-vähem reaalsena tundus. Nii lisandus meie menüüsse mehhiko paelja, usbeki pilaff rosinatega, juba nimetatud kapsalohud ja veel üsna mitmeid suurema või vähema eksootilise hõnguga roogi, millest mõnigi „raius“ tee meie retseptiraamatusse, nagu oleks ta seal olnud iidsetest aegadest peale.
Välja arvatud mõni pisike nüanss, me ei eksperimenteeri toitudega eriliselt. Kas see on idamaine või läänemaine toit, ei oma meile erilist tähtsust. Peamine on siiski maitse. Ja kui see on rahuldav, siis kõlbab ka toit. Maitsestamiset rääkides eelistame võimalikult magedaid toite tervislikust seisukohast lähtudes. Mina ei lisa ühelegi toidule kunagi soola, kuigi minu abikaasa sellega vahel patustab (küll ainult oma taldrikul). Pisut rikkalikumalt pipart ei riku minu arvates toitu.
Öeldakse, et toitu on võimalik nautida kahel erineval viisil: visuaalselt ja kulinaarselt. Sellisel juhul olen mina küll üsna ühekülgne inimene, sest minule piisab ainult toidu maitsest ja teadmisest, mida ma söön. Selle välisilme ei anna minu jaoks küll midagi juurde. Seda enam, et meil toite spetsiaalselt ei serveerita, vaid igaüks võtab seda ise vajaduse järgi. Vaadates pilte „kunstipäraselt" serveeritud kahest sellerivarrest ja lusikatäiest soustist selle kõrval, jätab see mind täiesti külmaks. Seejuures tuleb meelde jutuajamine kaugest minevikust, kui hollandi spetsialistid ehitasid „Florale“ moodsat laohoonet. Nende sõnad olid laias laastus järgnevad: „Toitu teil serveerida ei osata, kuid selle maitse ületab iga meie parimas restoranis pakutava toidu oma!“ Jutt käib muidugi nõukogude ajastust.
Eeskujud toiduvalmistamisel
Nagu ikka on eeskujuks olnud emad. Muidugi on ka ise uuritud vastavat kirjandust ja käidud kokakursustel. Suurem osa on siiski omaenda kahe kõrva vahel, sest parimgi õpetaja ei suuda anda edasi oma kogemusi ja teadmisi, kui õpilane seda vastu ei võta. Kuigi palju on muidugi võetud õppust mõne, toiduvalmistamises osavama sõbra või sõbranna käest, kas siis otsese kogemuse vahetamise korras või hiljem eeskuju järgides. Mina õppisin näiteks šašlõkki valmistama oma meessoost kolleegi kõrval.
Paljude perenaiste meelest ei ole kirjapandud retseptidel erilist tähtsust. Need on peamiselt sellised, kellel on loomupärane kulinaarne anne või siis lihtsalt ei pööra nad erilist tähelepanu ettekirjutustele ja armastavad mõningasi eksperimente. Suurem osa siiski eelistab kirjasõna fantaasiale. Minu abikaasa kuulub viimaste hulka. Tema täpselt kirjapandud retseptid on kirjutatud ... postkaartidele. Seega kaasneb toiduvalmistamisega ka retseptikollektsiooni silmailu. Pärit on need retseptid põhiliselt arvukatest kokaraamatutest, aga ka sõbrannade käest saadud juhenditel on märkimisväärne osa. Enam-vähem võib neid retsepte nimetada traditsioonilisteks. Kõikvõimalikud tänapäevased retseptid, mida pakutakse näiteks Telelehes, tekitavad vaid lõbusa tuju. Kui perenaisel on vaja valmistada perele lõuna ja 2/3 retseptist koosneb vaid vajaminevatest koostisosadest, siis jätab iga vähegi ratsionaalselt mõtlev inimene selle sinnapaika ja siirdub lihtsama ja võimalik, et ka maitsvama toidu juurde.
Toidu päritolu ja tervislikkus
Paraku mõjutab mitte ainult meie pere, vaid ka suuremat osa Eesti peresid toiduainete hind. Päritolul on tunduvalt väiksem tähtsus. Loomulikult on toiduaineid, mille puhul eelistus kaldub kodumaise päritolu poole. Üks neist on kurgid, tomatid, õunad, mille puhul võib oletada, et need on vabamad kõikvõimalike kemikaalide poolest. Teiseks on meie kurgid ja tomatid ka maitsvamad.
Et tooraine peab olema värske, on iseendastmõistetav. Mihail Bulgakovi raamatus „Meister ja Margarita“ ütleb peategelane einelauapidajale, kes kaebab, et tema köök saab teise värskuskategooria toiduaineid: „Toiduainel saab olla vaid üks värskuskategooria ja see on esimene. Ühtegi muud sel olla ei saa:“ See fakt tingib ostmise turult. Mõnevõrra antisanitaarsema keskkonna korvab teadmine, et tooraine on tunduvalt värskem ega ole kunstlikult „värskendatud“, nagu see poes tihti juhtub olema.
Nagu juba kirjutatud, olime abikaasaga 5 aastat järjest taimetoitlased ja see aeg jääb meelde väga positiivsena. Olude sunnil hakkasime taas tarvitama lihasaadusi, küll üsna väikestes kogustes. Sel ajal oli meil saada vaid kodumaist kaupa, seega langes ära küsimus kauba päritolust. Praegusel ajal on väga raske teha vahet kauba tootjamaade vahel. Nii mõnelgi tootel ilutseb kodumaise kauba silt, kuid pärit on see hooipis Poolast või Leedust. Järelikult on esmaseks kriteeriumiks ikkagi hind.
On perenaisi, kellel ripub köögis tabel toiduainete kalorisisalduse kohta. Sealt näpuga järge ajades võib ehk saavutada küll optimaalse roa, kuid kas see on ka seda maitse poolest? Meie peres sellist süsteemi ei kasutata. Kui me valmistame mingit toitu, siis on meile ükskõik, kui palju see seda või teist sisaldab. Pealegi muutuvad arusaamad tervislikust toidust üsna kiiresti. See, mille söömine täna oleks surmapatt, on homme võib-olla juba see ainuõige. Mäletan soome kokandussaadet 70. aastatel, kus või tarvitamine tehti maatasa. Vaid mõni aasta hiljem teatas soome meisterkokk Vanamo, et „voita ei mikään voita!“ ehk maakeeles „võid ei võida miski!“ Võta nüüd kinni!
Toidud ja tähtpäevad
Nagu paljudes peredes kombeks, tähistame ka meie sünnipäevi, kuhu kutsume sõpru-tuttavaid. Selleks puhuks on siis ka omaette menüü. Aastaid valmistasime toidud ise, kuid sellel aastal usaldasime Selveri kööki ... ja üllatusime. Heas mõttes. Jäi ära palju tööd ja ettevalmistust, mis korvas pisut kallima hinna. Muid pidulikke söömaaegu me peaaegu ei korralda. Peaaegu selles mõttes, et viimastel aastatel on tekkinud meil komme tähistada vastlapäeva traditsioonilise, sutsulihaga valmistatud oasupi ja vastlakuklite söömisega, kuhu kutsume vaid lähedasi inimesi. Need korrad on ka ainsad, kui me nö avalikke lõunaid pakume. Ma ei arvesta siinjuures aeg-ajalt läbiastuvat paari külalist, kelle jaoks leidub alati kohvi ja kohvikõrvast. Lihavõtted, nagu ka jõulud on meie peres perekeskne püha. Jaanipäeva veetmine sõltub asjaoludest.
Lihavõttel on meil laual alati traditsiooniline pasha (või paša, nagu oleks kirjapildis õigem, kuigi see tuletab meelde ühte idamaist tegelast). Jõuludeks valmistame kas kalkunipraadi ahukartulite ja hapukapsaga või seapraadi samade lisanditega. Vana-aasta õhtuks siis vastavalt vastupidi. Rüüpeks jällegi alkoholivaba õlu. Rohkem pidusöömaga tähtpäevi meie peres ei peeta.
Kokkuvõtteks võib meie toitumisharjumusi nimetada pigem tagasihoidlikult traditsioonilisteks, kui uusi maitseelamusi otsivateks. Ja me oleme sellega rahul, mis ongi ju kõige tähtsam!
Kokaks olemine
Siin peame lahutama minu abikaasa ja minu, sest meie lähtekohad on erinevad. Kui mina ei mäleta oma esimesi köögiga seotud toiminguid, välja arvatud nelja-aastase poisslapse ebaõnnestunud üritust jahvatada vändaga kohviveskis rosinaid, siis abikaasa näitas üles kulinaarset huvi juba viieaastaselt, kui ta valmistas äsjakingitud potikeses õunasuppi kõigi klassikareeglite kohaselt. Sellest alates on tema oskus köögis tegutsemises läinud pidevalt tõusuteed, mille tulemusena köök ongi jäänud tema kuningriigiks. Kuigi palju olen ka mina seal tegutsenud, kuid rohkem asjaarmastajana, kui pere toidulaua eest hoolitsejana. Mulle meeldib mõnikord katsetada midagi uut ja nii mõnigi minupoolne soovitus või avastatud retsept on saanud püsiva koha meie toiduvalmistamisel.
Tänapäevane kaubandusvõrk (mulle ei meeldi see sõna, kuid muud sobivamat ka ei leia) pakub laialdast valikut kõikvõimalike maitseainete osas. Rahvaste sõpruse ja vendluse ajastul oli kõige muu defitsiidi kõrval ka need defitsiidiks (mis ei olnud?), mis välistas võimaluse toitude mitmekesistamiseks. Põhitoiduainetest ma parem ei räägigi, sest olukorda meie tollastes kauplustes teavad kõik keskealised ja vanemad inimesed. See oligi perenaisele ja miks ka mitte peremehele kõige problemaatilisem, kuna toitu tuli valmistada võimaluste, mitte eelistuste põhjal. Praegu seab võimalustele piiri vaid üha kerkiv hind.
Toiduvalmistamine on meie jaoks siiski toidu valmistamine, mitte eelmisest päevast järelejäänud toidu ülessoojendamine. Arvatavasti valmistavad siiski vähesed perenaised toitu just sellisel määral, kui seda kulub üheks söögikorraks.
Heal kokal peab eelkõige olema hea fantaasia. Kivinenud ettekujutusega toiduvalmistamisest võib pere küll söönuks saada, kuid mitte kunagi ei teki sellist „ahaa“- või „ohoo“-tunnet, mida põhjustab millegi erilise ilmumine toidulauale. Muidugi liitub sellega ka teatav risk, ja oodatava üllatuse asemel võib sööjate nägudel peegelduda kõike muud, kui üllatust. Pigem võiks seda nimetada ehmatuseks!
Meie peres on tarvitusel peaaegu kõik toiduvalmistamismeetodid. Keedame, küpsetame, praeme ja vahel harva ka grillime. Korraliku hautamisnõu olemasolul on hautamine üks mõnusamaid toiduvalmistamisviise üldse. Kahjuks ei ole meil müügil kunagi Soomes suurt populaarsust saavutanud termospotte, milles toit valmib jääkkuumuse abil. Tõenäoliselt mõni vana-vanaema mäletab veel aegu, kui kruubi- või ka mõni muu puder pandi tekkide alla tundideks hauduma.
Loomulikult kuuluvad meie pere harrastusse ka hoidiste valmistamine. Moosid, mahlad, kurgid ja hapukapsas on iseenesestmõistetavad. Noorematena täiendasid seda loetelu veel ka seened.
Igapäevane toidulaud
Meie igapäevane toidulaud järgib teatavat rutiini. Hommikuti on laual leib, sepik, vorst või mõni muu lihaollus ja juust või kohupiim sibula, murulaugu või paprikatükikestega. Saia me ei tarvita kunagi. Hommikuse pala loputame alla mina tee ja abikaasa kohviga. Pisikeseks patuks võib pidada suutäie magusaga lõppevat hommikueine rituaali.
Lõunaks on reeglina alati kaerahelbepuder, kusjuures ka siin on meil erinevad eelistused. Abikaasa eelistab kiirkaerahelbeid, mida mina omakorda keeldun söömast, kui väheväärtuslikke. Minu jaoks on tõelised kaerahelbed ainult naturaalsed. Ka lisandid on erinevad. Kui abikaasa tarvitab oma pudrus margariini, siis mina maiasmokana panen sellele moosi.
Õhtusöök, kui seda nii võib nimetada, sest see toimub juba kella poole viie paiku, on vaheldusrikkam. Sellesse kuulub kas mõni paksem supp või muu toit, mis, nagu hommikusöökki, lõpeb alati mingi magustoiduga.
Mitte alati ei söö me liha. Olime kunagi viis aastat puhtalt taimetoitlased ja sellest ajast on säilinud mõningad eelistused. Suppe saab valmistada oivaliselt ka ilma lihata, lisades õli. Köögiviljadel on meie toidusedelis üsna suur osa. Piima tarvitame praktiliselt igasugusel kujul. Juustuna või kohupiimana hommikul, piimana pudru kõrval ja jogurtina või kohupiimakreemina õhtusöögi lõpetamiseks. Mune me ei tarvita kuigi palju. Kui on võimalus saada nn. maamune ehk siis puhtaid loodustooteid, on meil hommikusöögiks keedetud vedel muna. Kaubandusvõrgust, sealhulgas ka turult ostetud munade puhul ei või kvaliteedis just väga kindel olla.
Lihal meie toidulaual on suhteliselt vähetähtis roll. Kala kohta võib öelda sama, ehkki minu eelistuste hulka kuulub just nimelt kala. Abikaasa kahjuks ei jaga minu veendumusi ja mina kodurahu armastava mehena ei ole teda ka veenda püüdnud.
Majoneesi tarvitame salatites, ketšupit harva. Viimane leiab aset peamiselt makaronitoitude puhul ja neil harvadel kordadel, kui me grillime midagi.
Tee ja kohv on meie põhilised joogid. Mina kuulun teeparteisse, abikaasa tarvitab mõlemat. Tõsi, tõeline gurmaan ei vaataks ilmselt meie jookide poolegi, maitsmisest rääkimata. Sellist lahjat lurri ei võtaks ka paljud tavalise maitseeelistusega inimesed suu sissegi. Aga meile see sobib. Alkoholi me ei tarvita kumbki. Grillimise puhul rüüpame küll õlut, aga seegi on alkoholivaba. Karastusjookide järele meil ei ole vajadust, sest mahla, mida vette lisada, on piisavalt.
Miks me sööme just nii? Ei oska öelda. Ju siis aastate jooksul on kujunenud välja just sellised toidueelistused. Igal juhul ei tunne me, et meil millestki puudu jääb.
Meie nädalane toidusedel järgib teatavat reeglipärasust. Viimase nädala menüü oli traditsiooniline. Hommiku- ja lõunasöök on pidevalt samasugune, st. võileivad hommikuti ja kaerahelbepuder lõunaks. Õhtusöök muidugi on erinev, kuigi mitte suures mahus. Kuna meie pere koosneb vaid kahest inimesest, siis me ei valmista toitu kunagi vaid üheks päevaks. Seega ei ole meie menüüs ka suurt vaheldusrikkust. Esmaspäeval oli õhtusöögiks kartulipuder viineritega, teisipäeval sama. Kolmapäevaks valmistas abikaasa pudru ülejäägist kartulikotlette, mida sõime hapukoorega. Neljapäeval oli menüüs üks meie lemmikuid – riivitud porgand nuudlitega, mida valmistame erinevalt teistest roogadest tõesti ainult üheks päevaks. Järgnes värskekapsa hautis hakklihaga, mida jätkus kolmeks päevaks. Magustoiduks õhtusöögil oli jogurt marjadega. Ja oligi nädal läbi!
Toitu ostame paar korda nädalas selle järgi, kuidas midagi olemasolevatest tagavaradest hakkab lõppema. Põhilisteks artikliteks seejuures on leib, sepik, piim. Ülejäänud toiduaineid piisab pikemaks ajavahemikuks. Ostame niihästi poest, kui turult. Turu eeliseks on odavamad hinnad ja värskemad toiduained, poe eeliseks omakorda on selle lähedus turuga võrreldes. Seejuures jälgime tavaliselt sooduspakkumisi.
Ostetavad toidukogused ei ole suured, kuna seda ei ole ka meie vajadused. Korraga rohkem ostame kaerahelbeid, mida läheb vaja iga päev. Jagame neid sulelistega ja karvastega (oravad) ka suvel. Niisiis suudame koostöös kulutada ühe paki ära üsna ruttu.
Talvekartulid on meil olemas igal aastal. Tavaliseks koguseks on 100 kilo, millega tuleme välja kevadeni. Muid köögivilju me tagavaraks ei muretse.
Külmkapp (üsna väike) on meil tavaliselt täis. Seal on loomulikult juust-vorst, piim, koor, parajasti käsilolev moosipurk, sibulaid-porgandeid, mahlapudel ja ega sinna palju rohkem ei mahugi. Selle eest on meil köögi all kelder, kus hoiame valmistoite, kartuleid, moose ja muid hoidiseid.
Muutused toitudes ja toiduvalmistamises
Nimetamisväärseid muutusi ei ole. Vahe on ehk vaid selles, et nüüd on võimalik planeerida ette valmistatavaid toite ja neid maitsestada erinevate maitseainetega. Toiduainete valik on muidugi mõõtmatult suurem ja mitmekesisem. Nn. poolfabrikaatidest ostame koju vahete-vahel ainult pelmeene ja seljankapõhja. Muide, pelmeene ostsime ka õndsal nõukaajal ja peab ütlema, et need olid tunduvalt paremad. Kui praegustes on liha sees ainult maitseks (kui sedagi), siis tollal kujutasid pelmeenid endast korralikku liha-ampsu õhukeses taignas. Ja järelejäänud rasvasest keeduveest võis valmistada mingi supi.
Hoidiseid on meie peres tehtud igal ajajärgul. Koduste pidulaudade all mõtleme meie vaid sünnipäevalaudu, mis on samuti alati olnud rikkalikult kaetud. Kust perenaised aastakümneid tagasi need toidud välja võlusid, see on juba nende saladus.
Väljas söömas ei käinud me ka siis, kui see majanduslikult oleks võimalik olnud. Praeguste hindade juures, kus kogu pere saaks söönuks terveks nädalaks üheainsa lusikatäie mingi restoraniroa hinna eest, on see loomulikult täiesti välistatud. Ja selleks puudub ka vajadus, sest ma ei leia, et restoranis pakutav toit ületaks millegi poolest kodust toitu. Neil harvadel kordadel, kui me siiski olude sunnil mõnda söögikohta satume, on minu kindlaks valikuks kiievi kotlet.
Kas meie toiduvalmistamises on midagi muutunud? Ei ütleks. Meie maitse-eelistused on lihtsad, seega ei ole erilist vajadust ka oma menüüd muuta. Vaid harva lubame endale tükikese lõhet, millest varajasematel aastatel unistadagi ei võinud. Seevastu on kadunud vana hea suitsutursk ja suitsuräim, millest sai tõeliselt maitsvaid vormiroogi ja seejuures odavalt.
Looduslikest toiduainetest rääkides tuleb kõigepealt meelde meie aias rikkalikult kasvav naat. See tänuväärt taim annab meile hea lähteaine kevadiseks supiks. Kuid mitte ainult naat. Ka nõges, võilill, kortsleht, nurmenuku lehed ja malts leiab kasutamist. Võilillele peaks tegelikult püstitama ausamba – niivõrd mitmekülgselt kasutatav on see lihtne, kuid lähemal vaatlemisel ilus lilleke. Noored lehed on head salatina, kollane õisik tsipakese õli, hapukoore, suhkru ja näpuotsatäie soolaga on aga lausa maiuspala. Kahjuks ei saa seda kunagi piisavalt, sest kollaste kroonlehtede eraldamine kääridega on üsna tüütu ettevõtmine. Röstitud ja jahvatatud võilillejuurtest saab küllaltki joodavat kohvi. Võilillemesi ja -vein täiendavad veelgi seda loetelu. Malts omakorda on hea lihtsalt niisama peenralt võetuna ja suhu pistetuna, meenutades pisut pähklimaitset. Seened on tänuväärt toidulisa, kuid eakate inimestena on meie puhul nende korjamine nüüd juba raskendatud.
Uluki, niihästi looma-, kui linnuliha ei ole meile kunagi eriti maitsenud, seega võivad need meie poolest jäädagi metsa.
Meie firmaroad? Siin peab mõtlema. Kohe alguses tuleb meelde hästihautatud kruubipuder lihatükikestega. Omal ajal sobisid selleks pekisemad lihapalad, kuid kuna nüüd kooritakse liha nii steriilselt puhtaks, siis paratamatult jääb pekk ainult unistuseks. Aga ka tailiha eelnevalt läbipraetuna on piisavalt hea. Kunagi kuulus meie lemmikute hulka kapsalohud lambalihaga. Praeguse lambaliha kriminaalsete hindade juures jääb üle vaid elada mälestuses.
Kas midagi meie toitudest on traditsioonilised eesti rahvusroad? Mis on üldse traditsioonilised eesti rahvusroad? Hapukapsas? Ei, see on tulnud meile Saksamaalt. Verivorst? Sedagi tuntakse Saksamaal. Jääb üle vaid kama, kilu ja kaerakile. Kama sööme tihti, kuigi seda vast eraldi toiduks nimetada oleks liiga palju. Kilu on meie laual harvem. Kaerakilet ei oska tänapäeva perenaised vist enam üldse valmistada, hea, kui on kuulnudki sellest. Mina kuulun õnneks veel nende inimeste hulka, kes seda on saanud, tänu oma emale – suurepärasele kokale.
Kui siiski mitte juuksekarva lõhki ajada, siis võib öelda, et teeme sageli mulgikapsaid, mis peaks ju viitama siiski meie rahvusköögile. Et ma ka ise pärinen esivanemate poolt Viljandimaalt, tuli alles hiljuti välja. Seega olen niihästi eesti, kui ka maakonna rahvusroa patrioot.
Kohalik tooraine kõlab hästi ja patrioodina peaks igati kodumaist toetama, kuid kahjuks on ka meie sissetulek kodumaine, mis välistab tunduvalt kallima kohaliku kauba ostmise. Kui „Tere“ piim maksab 65 senti liiter ja „Alpenrose“ sama toode vaid 50, siis ei ole vaja erilist Igor Mangi ettenägemisvõimet, et ära arvata, kumba me ostame.
Kui aastate eest sain leti alt tollal defitsiitse Salme Masso raamatu „Rahvaste toite“, millest kujunes vähemalt mõneks ajaks meie kodus köögipiibel, siis sai sealt valitud võimaluste järgi toite, mida valmistada. Toite oli raamatus loomulikult palju, kuid mul ei tulnud mõttessegi minna otsima kusagilt näiteks kookospiima või tšillipulbrit, rääkimata muudest eksootilistest lisanditest. Seega jäid sõelale need road, mille toormaterjal tollastes tingimustes enam-vähem reaalsena tundus. Nii lisandus meie menüüsse mehhiko paelja, usbeki pilaff rosinatega, juba nimetatud kapsalohud ja veel üsna mitmeid suurema või vähema eksootilise hõnguga roogi, millest mõnigi „raius“ tee meie retseptiraamatusse, nagu oleks ta seal olnud iidsetest aegadest peale.
Välja arvatud mõni pisike nüanss, me ei eksperimenteeri toitudega eriliselt. Kas see on idamaine või läänemaine toit, ei oma meile erilist tähtsust. Peamine on siiski maitse. Ja kui see on rahuldav, siis kõlbab ka toit. Maitsestamiset rääkides eelistame võimalikult magedaid toite tervislikust seisukohast lähtudes. Mina ei lisa ühelegi toidule kunagi soola, kuigi minu abikaasa sellega vahel patustab (küll ainult oma taldrikul). Pisut rikkalikumalt pipart ei riku minu arvates toitu.
Öeldakse, et toitu on võimalik nautida kahel erineval viisil: visuaalselt ja kulinaarselt. Sellisel juhul olen mina küll üsna ühekülgne inimene, sest minule piisab ainult toidu maitsest ja teadmisest, mida ma söön. Selle välisilme ei anna minu jaoks küll midagi juurde. Seda enam, et meil toite spetsiaalselt ei serveerita, vaid igaüks võtab seda ise vajaduse järgi. Vaadates pilte „kunstipäraselt" serveeritud kahest sellerivarrest ja lusikatäiest soustist selle kõrval, jätab see mind täiesti külmaks. Seejuures tuleb meelde jutuajamine kaugest minevikust, kui hollandi spetsialistid ehitasid „Florale“ moodsat laohoonet. Nende sõnad olid laias laastus järgnevad: „Toitu teil serveerida ei osata, kuid selle maitse ületab iga meie parimas restoranis pakutava toidu oma!“ Jutt käib muidugi nõukogude ajastust.
Eeskujud toiduvalmistamisel
Nagu ikka on eeskujuks olnud emad. Muidugi on ka ise uuritud vastavat kirjandust ja käidud kokakursustel. Suurem osa on siiski omaenda kahe kõrva vahel, sest parimgi õpetaja ei suuda anda edasi oma kogemusi ja teadmisi, kui õpilane seda vastu ei võta. Kuigi palju on muidugi võetud õppust mõne, toiduvalmistamises osavama sõbra või sõbranna käest, kas siis otsese kogemuse vahetamise korras või hiljem eeskuju järgides. Mina õppisin näiteks šašlõkki valmistama oma meessoost kolleegi kõrval.
Paljude perenaiste meelest ei ole kirjapandud retseptidel erilist tähtsust. Need on peamiselt sellised, kellel on loomupärane kulinaarne anne või siis lihtsalt ei pööra nad erilist tähelepanu ettekirjutustele ja armastavad mõningasi eksperimente. Suurem osa siiski eelistab kirjasõna fantaasiale. Minu abikaasa kuulub viimaste hulka. Tema täpselt kirjapandud retseptid on kirjutatud ... postkaartidele. Seega kaasneb toiduvalmistamisega ka retseptikollektsiooni silmailu. Pärit on need retseptid põhiliselt arvukatest kokaraamatutest, aga ka sõbrannade käest saadud juhenditel on märkimisväärne osa. Enam-vähem võib neid retsepte nimetada traditsioonilisteks. Kõikvõimalikud tänapäevased retseptid, mida pakutakse näiteks Telelehes, tekitavad vaid lõbusa tuju. Kui perenaisel on vaja valmistada perele lõuna ja 2/3 retseptist koosneb vaid vajaminevatest koostisosadest, siis jätab iga vähegi ratsionaalselt mõtlev inimene selle sinnapaika ja siirdub lihtsama ja võimalik, et ka maitsvama toidu juurde.
Toidu päritolu ja tervislikkus
Paraku mõjutab mitte ainult meie pere, vaid ka suuremat osa Eesti peresid toiduainete hind. Päritolul on tunduvalt väiksem tähtsus. Loomulikult on toiduaineid, mille puhul eelistus kaldub kodumaise päritolu poole. Üks neist on kurgid, tomatid, õunad, mille puhul võib oletada, et need on vabamad kõikvõimalike kemikaalide poolest. Teiseks on meie kurgid ja tomatid ka maitsvamad.
Et tooraine peab olema värske, on iseendastmõistetav. Mihail Bulgakovi raamatus „Meister ja Margarita“ ütleb peategelane einelauapidajale, kes kaebab, et tema köök saab teise värskuskategooria toiduaineid: „Toiduainel saab olla vaid üks värskuskategooria ja see on esimene. Ühtegi muud sel olla ei saa:“ See fakt tingib ostmise turult. Mõnevõrra antisanitaarsema keskkonna korvab teadmine, et tooraine on tunduvalt värskem ega ole kunstlikult „värskendatud“, nagu see poes tihti juhtub olema.
Nagu juba kirjutatud, olime abikaasaga 5 aastat järjest taimetoitlased ja see aeg jääb meelde väga positiivsena. Olude sunnil hakkasime taas tarvitama lihasaadusi, küll üsna väikestes kogustes. Sel ajal oli meil saada vaid kodumaist kaupa, seega langes ära küsimus kauba päritolust. Praegusel ajal on väga raske teha vahet kauba tootjamaade vahel. Nii mõnelgi tootel ilutseb kodumaise kauba silt, kuid pärit on see hooipis Poolast või Leedust. Järelikult on esmaseks kriteeriumiks ikkagi hind.
On perenaisi, kellel ripub köögis tabel toiduainete kalorisisalduse kohta. Sealt näpuga järge ajades võib ehk saavutada küll optimaalse roa, kuid kas see on ka seda maitse poolest? Meie peres sellist süsteemi ei kasutata. Kui me valmistame mingit toitu, siis on meile ükskõik, kui palju see seda või teist sisaldab. Pealegi muutuvad arusaamad tervislikust toidust üsna kiiresti. See, mille söömine täna oleks surmapatt, on homme võib-olla juba see ainuõige. Mäletan soome kokandussaadet 70. aastatel, kus või tarvitamine tehti maatasa. Vaid mõni aasta hiljem teatas soome meisterkokk Vanamo, et „voita ei mikään voita!“ ehk maakeeles „võid ei võida miski!“ Võta nüüd kinni!
Toidud ja tähtpäevad
Nagu paljudes peredes kombeks, tähistame ka meie sünnipäevi, kuhu kutsume sõpru-tuttavaid. Selleks puhuks on siis ka omaette menüü. Aastaid valmistasime toidud ise, kuid sellel aastal usaldasime Selveri kööki ... ja üllatusime. Heas mõttes. Jäi ära palju tööd ja ettevalmistust, mis korvas pisut kallima hinna. Muid pidulikke söömaaegu me peaaegu ei korralda. Peaaegu selles mõttes, et viimastel aastatel on tekkinud meil komme tähistada vastlapäeva traditsioonilise, sutsulihaga valmistatud oasupi ja vastlakuklite söömisega, kuhu kutsume vaid lähedasi inimesi. Need korrad on ka ainsad, kui me nö avalikke lõunaid pakume. Ma ei arvesta siinjuures aeg-ajalt läbiastuvat paari külalist, kelle jaoks leidub alati kohvi ja kohvikõrvast. Lihavõtted, nagu ka jõulud on meie peres perekeskne püha. Jaanipäeva veetmine sõltub asjaoludest.
Lihavõttel on meil laual alati traditsiooniline pasha (või paša, nagu oleks kirjapildis õigem, kuigi see tuletab meelde ühte idamaist tegelast). Jõuludeks valmistame kas kalkunipraadi ahukartulite ja hapukapsaga või seapraadi samade lisanditega. Vana-aasta õhtuks siis vastavalt vastupidi. Rüüpeks jällegi alkoholivaba õlu. Rohkem pidusöömaga tähtpäevi meie peres ei peeta.
Kokkuvõtteks võib meie toitumisharjumusi nimetada pigem tagasihoidlikult traditsioonilisteks, kui uusi maitseelamusi otsivateks. Ja me oleme sellega rahul, mis ongi ju kõige tähtsam!