Joss
Tere. Minu nimi on Joss. Inimesed, kes minu juures elavad, nimetavad mind vahel Jossiks, vahel Joorupiks, vahel ka Kassipätiks või lihtsalt Pätiks. Nimetagu, kuidas tahavad. Heal kassil mitu nime!
Ma sain need inimesed endale juba ammu. Elasin seni keldris, kus oli lõbus olla, kui ükskord täiesti juhuslikult tehti mind nendega tuttavaks. Kuna uus eluase meeldis mulle, otsustasin, et nad võivad sellest päevast alates minu juures elada. Nii olemegi elanud koos juba mitu aastat.
Esimeseks ööks proovisid minu inimesed lukustada mind kööki. No kuulge! Kas ma selleks võtsin nad enda juurde elama, et nad laiutama hakkaksid? Ise magasid nad pehmes voodis, minule aga viskasid kööki külje alla mingi nartsu. Korraldasin neile sellise mürgli, et üsna kindlasti naabridki sellest osa said. Sellest alates olid kõik toad minu päralt.
Alguses oli nendega raske. Paistis, et nad ei ole võimelised selgeks õppima lihtsamaidki asju, mida iga normaalne kass teab. Näiteks ei suutnud nad kuidagi aru saada, et öösel, kui on kõige põnevam aeg, ei sobi ometi magada. Otsustasin neid õpetada, kuid paraku tulemusteta. Istusin magamistoas televiisoril ja tõmbasin küüntega mööda televiisori kõlari ribasid. Kitarri moodi see küll ei kõlanud, kuid lõbus oli siiski. Selle asemel, et ärgata ja mind lõbustama hakata, tõstsid arusaamatud inimesed hoopis kisa. Proovisin siis teist moodust. Inimesed olid pannud lilli vaasidesse, mida oli lihtne ümber lükata. Tore oli vaadata, kuidas vesi voolas. Selle peale hüppasid nad voodist välja küll, kuid mitte selleks, et minuga mängida. Kus sa sellega! Siis hakati hoopis hoolega lauda ja põrandat kuivatama. Just nagu oleks vesi midagi halba. Ise nad vedelesid vannis tihti tunni või kauemgi. Ükski kass ei laskuks nii madalale, et midagi sellist teha..
Söömisega oli jällegi probleeme. Kusagilt olid nad kuulnud, et tore olevat jälgida, kuidas kiisu oma kausikesest sööb. Tere talv! Võibolla mõni eriti kasvatamatu tänavakass sööbki ninapidi kausis, kuid haritud ja kombeid tundev kodukiisu juba selleni ei alandu. Iga kass teab, et suutäis tuleb korralikult kausist välja tõsta ja viia see kuhugi, kus seda segamatult ja rahus süüa. Seejuures ei tohiks seda toimingut sooritada mingi odava vaibatüki peal, vaid selleks tuleb valida mõni hinnalisem vaip või veelgi parem, teha seda tugitoolis. Inimestele ei jõudnud seegi lihtne tõsiasi kohale. Vähemalt nii viisakad olid minu inimesed küll, et palusid mul sööma hakata. Vahel lausa mitu korda. Kuid oleks nad seejuures taibanud midagi head serveerida!
Mõnikord, kui mul oli hea tuju, mängisin ma inimestega. Nemad muidugi arvasid, et sellega lõbustavad nad hoopis mind. Arvaku terviseks! Mulle polnud see ju mingi vaev mõnda paberitükki taga ajada, mis on iseenesest üsna lõbus tegevus. Ei usu? Proovige ise, siis veendute, et mul on õigus.
Kõige lõbusam oli muidugi teha midagi, mille peale inimesed ärritusid. Neid oli ju nii lihtne ärritada. Sööd nende lemmiklilli - kohe on kisa taga. Kargad neile küüntega jalga kinni - vaata, et hüppavad lakke. Tüüpiline inimlik käitumine. Normaalne kass ei kergitaks selle peale kulmukarvagi.
Vahetevahel lubasin inimestel kutsuda mulle külalisi. Olen üldiselt üsna seltskondliku iseloomuga kass ja mulle meeldib tutvust sobitada. Pealegi pakkus eelnev toiming mulle palju lõbu. Muidu nii rahulikud inimesed muutusid siis närvilisteks ja kiirustasid asja eest, teist taga ühest kohast teise. Siiski ei lasknud ma neil unustada mind kammida ja mulle lipsu kaela siduda. Kui ma muidu ei hoolinud süles istumisest, siis erilise armulikkuse väljanäitamiseks kannatasin selle välja. Inimesed on ju nii imelikud!
Kord tulid mulle külla kaks inimest, kelle jutust ma ei saanud palju aru. Olin siiani pidanud õppima inimeste keelt, sest kõigist minu jõupingutustest hoolimata ei suutnud ma õpetada inimesi kassidele arusaavalt rääkima. See paar ei olnud veel õpetust saanud. Nad istusid minu inimestega laua ääres ja jõid midagi, mille peale naine muutus väga imelikuks ja tuli äkki mõttele mind taltsutama hakata. Mind! Seda ei oleks tohtinud ta küll teha. Kui ta siis minu käppadest kinni haaras ja jõuga enda sülle tõmbas, lasin oma hambad käiku. Oleksite pidanud nägema, millised tema käed peale selle olid. Mõnikord karistasin ka oma inimesi nii, igaks juhuks, et nad endast liiga heal arvamusel ei oleks.
Üks asi, milles ma inimestega kuidagimoodi kokkuleppele ei jõudnud, oli korterisisustus ehk nn. pehme mööbel. Millegipärast olid inimesed arvamusel, et kõige ilusam mööblikate on igavalt sile riie. Kuna minu jutust arusaamine valmistas neile endiselt ületamatuid raskusi, siis otsustasin anda mõne näitliku õppetunni. Alustasin edukaid katsetusi tugitoolide tagaküljega, mis omandasid peale selle hoopis huvitavama väljanägemise. Otsustasin hoida seda esialgu saladuses, et oma oskusi lihvida ja hiljem inimesi üllatada. Aga paraku ... ! Kuigi nad kiitsid minu kohevat kasukat kogu aeg, ei suutnud nad aru saada, et kohevana on ka mööbliriie hoopis ilusam. Kisa oli palju, mispeale ma olin tõsiselt solvunud. Millegipärast pidasid inimesed oma õiguseks teha minu elamises ümberkorraldusi ilma minult eelnevalt nõu küsimata. Aga kui mina omalt poolt midagi ette võtsin, ei olnud nad sellega rahul. Teadagi - inimesed ei suuda kunagi omaks võtta, et neist ollakse mõnes asjas targem.
Suvel lubasin inimestel viia ennast maale. Kahjuks oli neil mingi koledasti mürisev ja haisev liiklusvahend, mis muutis minu elu põrguks. Kannatasin selle vapralt välja, sest maaelu on midagi muud, kui linnas nelja seina vahel istumine.
Alguses oli seal muidugi inimestega palju tegemist. Pidin neid kogu aeg rihma otsas enese järgi vedama. Üksi ei osanud nad kuhugi minna. Lõpuks julgesid nad rihmast lahti lasta ja proovisid ilma selleta hakkama saada. Ega see neil kerge polnud. Alalõpmata, kui nad mind ei näinud, hakkasid nad valju häälega minu nime hõikama. Selge pilt! Juba olid nad jälle ähmis, mida teha või kuhu minna. Eks pidin siis jälle nad oma hoole alla võtma. Kui ma küla peale läksin ja veidi kauem viibisin, olid nad varsti suure ärevusega platsis mind otsimas. No kas siis tõesti on nii raske natukene aegagi ilma minuta toime tulla? Ükskord otsustasin võtta ette pikema jalutuskäigu naaberkülla. Lootsin, et inimesed on selle aja peale juba maaeluga harjunud. Polnud nad harjunud midagi! Kuna minu tagasitulek jäi hilja peale, siis otsustasin veeta öö sealsamas lehmalaudas. Oleksite pidanud nägema minu inimesi järgmisel päeval, kui nad mind otsima tulid, ise ehmunud ja õnnelikud, kui mind nägid. Selge! Juba jälle olid nad omadega hädas, kui mind ei olnud nende järgi vaatamas. Mulle muidugi meeldis, et nad panid mind korvi ja kandsid käe otsas koju. Ma poleks viitsinudki nii pikka teed oma jala peal maha käia. Peale seda juhtumit ei lasknud nad mind hulk aega silmast. Ju nad siis ikka nii hädas olid ilma minuta olnud.
Üldiselt oli mul oma inimestega hea läbisaamine, kuid ükskord tegid nad mul hinge põhjalikult täis. Mingipärast otsustasid nad viia mind mingisugusesse kahtlasesse majja, kus oli terve hulk valgetesse riietesse riietatud inimesi. Lisaks sellele haises see asutus võrdlemisi kahtlaselt ja mis kõige hullem, seal oli ka KOERI! Igaüks teab, et korralik kass enda läheduses neid nuuskivaid ja klähvivaid tegelasi ei salli. Lugu muutus päris hulluks, kui üks mees tahtis mind kuhugi lauale tõsta. Korraldasin selle peale korraliku löömingu. Oma osa said niihästi mees, kui ka minu perenaine. Lõin, nagu öeldakse, ruumi puhtaks. Viimases hädas mindi siis minu peremeest otsima. Ega ma tallegi ülesannet kergeks ei teinud. Tal kulus üsna palju aega, enne kui sai mind kotti toppida. Loodan, et see õppetund pani inimesed järele mõtlema, et kassidega ei käituta, kuidas vaid tahetakse.
Ma ei jõua kirjeldada kõiki inimeste veidrusi, millega ma kokku puutusin. Ühte peab küll ütlema: loomadest, eriti kassidest on nad oma arengus väga palju maha jäänud. Aga siiski, kui neid piisava kannatlikusega õpetada, saab nendega pikapeale hakkama.
Mjäu (mis tähendab kasside keeles "head aega". Aga inimesena te seda muidugi ei taibanud)!